Tiina Liimandi

Olen ennast ja vastuseid otsinud aktiivselt viimased 30 aastat. Alguse sai kõik Gunnar Aarmast ja Luule Viilmast. Palju sai tehtud endaga tööd ja õpitud, aga ikka igatses olemine midagi veel. See oli nagu lainetus, ma ei hiilanud eriti kannatlikkusega ja kuna enamus tehnikaid sundis pikalt ja pidevalt endaga tegelema, siis lõin paratamatult üsna ruttu kõigele käega.

Pere ja väikeste laste kõrvalt, kes nõudsid pidevat kohalolu, oli päris raske teha “vaimseid kõrvalhüppeid”. Takkajärgi mõistan neid valikuid palju paremini, sest oskasin siis õnneks teha ilmselt alateadlikke valikuid, haakumata valimatult ja valisin intuitsiooni abil enda kasvule ja kohalolule vajaliku.

Kuni jõudsin auratransformatsiooni juurde. See sündmus muutis mu elu 100 %. Nüüd tean, et on täiesti võimalik olla terve päeva meditatsioonis, on võimalik olla kohal, siin ja praegu, mitte pendeldada enam mineviku ja tuleviku vahet. Muutunud on kõik. Eriti läks elu põnevaks peale seda, kui läbisin ise auratransformaatorite kursuse.

Mulle meeldib väga inimestega suhelda, neid kuulata ja võimaluse korral ka aidata, jagades omaenda kogemust- muutes ennast, muutsin maailma enda ümber. Ma jagan seda kogemust julgelt, sest tean – see on võimalik. Naudin suurelt unistamist, loomist, tassikest kohvi sõbraga, e-mailidele vastamist, oma armast mehist perekonda, õhtuseid jooksuringe rannas, päikest, maasikamoosi, reisimist, naermist ja miljonit muud asja.

Minu peres on kolm suurt ja tugevat meest. Ja koer. Nimega Trump. Olen abielus olnud 26 aastat ja see on olnud kui ameerika raudtee. Õnneks. Sest nii pole kunagi igav. Teadagi- vahel langus, vahel tõus, vahel tohutu kiirus, vahel jumalik vaade ja selgus, vahel põrgulik pimedus ja valu.

Aga igale langusele järgneb tõus ja nii nagu tipus olles olen teadlik orust, nii ei unusta ka orus olles tipusoleku tunnet! Aga see kõik on olnud ju jumalik kokkulepe ning need kolm meest mu elus on mu parimad õpetajad.

Meil on Pärnus väike majutus, kus trehvavad aegajalt väga toredad inimesed. Siin käib palju põnevaid külalisi, kes jagavad omi elukogemusi, tehnikaid, abi.  Mõnusat kaminasaali olen nõus heameelega ka välja rentima, kui soovite korraldada väiksemat sorti koolitust, seminari, tutvustavaid loenguid, väikese seltskonnaga pidusid, vaikset eraseanssi jne. Samas majas on ka saun ja köök kõige vajalikuga.

Hetkel tegelen majutusega, teen AuraTransformatsioone ja üritan inimesi inspireerida elama julgelt oma elu, käima oma rada, olema see, kes ta on. Olen avatud küsimustele, ettepanekutele, koostööle ja elule.

Minuga koos on seda kodulehte meisterdamas üsna mitu inimest.
Inimene, kes kodulehe algatusel oli väga aktiivne osaline, on nõid. Päriselt ka! Kristiina Raie. Rahu! Nali, nali!  Lihtsalt sõna nõid müüb massides palju paremini kui selgeltnägija või transformaator või vaimne nõustaja. Heal lapsel mitu nime. Kristiina sattus mu ellu juba paar aastat tagasi. Kui temaga esimest korda kohtusin, vaatas ta mulle otsa ja ütles: “Hm… Ma olen sind unes näinud. Me hakkame koos suuri tegusid tegema!” Mäletan seda tunnet, kuidas tookord lõug üllatusest lauale vajus, aga suurte tegudeni oleme me juba jõudnud ja me jagame neid teiega heameelega. Nii materjalidena, kui ka blogides ja loengutes. Võtke vaid vastu!

Teine väga eriline inimene minu jaoks, kes kohalolu lehel kaasa lööb, on enda kohta “maalinud” sellise autoportree:

Liiga tundlik, et mõelda kainelt.

Liiga tundlik, et olla tark.

Pigem tulnuka moodi kui maine.

Tulise loomuga – tulehark?

Leidsin Lea Taburi 2007. aasta algul. Otsisin tihti netis luuletusi ja lugesin. Mind ei huvitanud suured tuntud nimed, vaid vaiksed ja pärjamata. Et oleks, mida leida. Ja ma leidsin. Ma leidsin suurepärased luuletused. Vähe sellest! Ma leidsin ühtäkki omaenese tunded, mis olid kenasti riimi sätitud. See oli väga kummaline leid ja ma otsustasin oma leiurõõmu ja tänu autoriga jagada. Kirjutasin kirja valmis ja kustutasin ära, sest tema luuletused tundusid mulle nii suured ja ma ise nii ei-keegi, et jagamine tundus mõttetuna. Kui end jälle leidsin tema luuletustes tuulavat, siis otsustasin, et kirjutan kirja ja saadan ära ka. Aga teist kordagi olin väike, nii väike…

Kolmandal korral otsustasin Leale saata ka mõne foto, sest sattusin aknal “õitsevatele” lumelilledele. Sellest sai alguse müstiline kirjavahetus, mis toitis mu vaimu ja hinge.

Kõige lahedam selle juures oli see, et me teietasime teineteist kaua. Kohtusime augustis ja otsustasime siis, et teietamisel on selleks puhuks lõpp. Tundus, nagu oleksin augustis Lea leidnud teist korda. Maise variandina. Ja kuigi ma ei olnud teda näinud, ma tundsin ta kohe ära.

Me tegime kirjavahetuse käigus läbi vapustavaid transformatsioone, me tegelesime inglitega, sisemise lapsega, me kohtusime väljaspool aega ja ruumi vikerkaarel. See oli minu jaoks meeletu kiire kasvamine Lea abiga. Väga lahe on leida elus selline inimene. Inimene, kelle kirja sa loed ja siis pead vahepeal vaatama, kas alla on kirjutanud tema või ma ise… Paneb tänutundes mõtlema- mida head ma küll olen teinud, et sellise inimese oma ellu tõmbasin? Sain Lealt loa panna üles siia tema luuletusi, ehk teiegi leiate tuttavaid mõtteid ja tundeid.

Aga kindlasti saate te siin kokku veel paljude toredate inimestega, kes MEIE hulka kuuluvad. Igaüks, kes tunneb, et tal on midagi sellel lehel jagada, on armastusega oodatud. Tere tulemast olema kohal ja jagama oma kogemust!

Kohaloluga,
Tiina