Ühel päeval sadas lund. Alles paar päeva tagasi, veebruari alguses. Istusin köögis, vaatasin lumesadu ja ma panin kaamera tööle, et seda filmida. Ilus oli vaadata valget näiliselt kaootilist vabalangemist. Filmisin paar minutit, siis vaatasin üle. Lumehelbed olid nagu sebivad inimesed. Panin video käima tagurpidi. Kõik lendasid taevasse, tagasi allikasse… Hmm…
Helbed nagu inimesed. Ringisebivad. Igaüks oma asja ajamas. Igaüks kordumatu ja oma looga. Möödumas, keerlemas. Kohtumas. Mõnel oli kiire tulemisega, teised peaaegu seisid paigal, lihtsalt olid. Mingi aeg. Mõnel lumehelbel näis olevat kindel oma tee. Teda ei häirinud teiste sebimine ega tuulekoridor, kuhu teised lumehelbed tõmmati. Ta liikus risti vastupidises suunas. Aga kindlalt. Ta ümber kogunes teisi lumehelbeid tiirlema, aga ta seisis paigal ja tuul viis teised jällegi kaasa. Mõned tulid katuselt hirmkiiresti, võtsid kurvi ja maandusid kiiruga paika. Lühike lend. Aga võimas.
Paar lumehelvest lendasid kambas. Neljakesi, kuuekesi. Täiesti ühel teel, ühel õhuliinil. Mõned grupid läksid igaüks ise suunas, põrkusid siis teise kambaga kokku ja läksid jälle lahku, mõned maandusid korraga. Ühte kohta. Mütaki! Kaks ilusat suurt lumehelvest lendasid spiraalis, ümber üksteise. Nagu armastajad. Õrnalt. Kergelt. Tundega.
Istusin nina vastu klaasi ja naeratasin. Tundsin end kergelt. Olin ju väga kerges maailmas. Äkki lendas terve helbekamp nätaki! mu silmade vahele, maandudes aknaklaasil. Millal ma viimati neid õues keele peale püüdsin? Hmm…üsna ammu… Paar päeva tagasi!
Panin jope selga,läksin õue, avasin suu ja seisin keel ripakil keset hoovi. Nagu lollakas. Miks nagu eks? Naerma ajas. Kergus… Püüdsin neid käele. Imetlesin mustri korrapära ja olin õnnelik, et mu silmad näevad. Tänulik, et nad tulid mulle meelde tuletama elukergust, eluõrnust, puudutusi, eluringi, kaduvust, hetke suurust, oma teed ja iseenda jumalikkust… Seisin ja tänasin. Kogu mu palved seisnevad viimasel ajal vaid tänamisest… Aitäh, aitäh, aitäh!
Siis tuli üks suur lumehelves üliaeglaselt, peaaegu paigal seistes, nii pikalt ja kaua, et ma kaotasin juba kannatuse ja tahtsin talle vastu hüpata.. Mu jääkülmale käele langes suur imeilus lumehelves, ta oli tee peal ühe nurga endast kaotanud, aga tal olid säravad silmad ja ta naeratas laialt. Fotopedena jõudsin veel mõelda – kus mu kaamera on, aga mu pilk püsis vaid käel, siin oli ju ebatäiuslik õnneseen… Tere, jõudsid ikka. Vaatasin, kuidas ta minusse sulas. Koos sõnumiga – teised lumehelbed võivad olla ilusamad, kõrgemal ja korrapärasemad, aga olulisem kõigest on ainult iseenda ainulaadne lend ja rahul süda…
Käed külmetasid, aga südames oli soe. Imelise mustri asemel oli käeseljal väike veetilk.
Lumesadu läks väga tihedaks. Maandasin end ja läksin tuppa. Ma olin kohtunud justkui sõpradega. Lumehelbed. Nagu sina ja mina. Meie kaks. Mõnus. Soe. Oma. Mu kallis sõber, mu eriline habras, aga ülitugev ainulaadne lumehelves, aitäh, et sa oled maandunud ja sulanud mu südamesse…
Oled seal väga hoitud!
Mitte ainult täna,
igavesti.
