Vett ja tuld – kõik on kenasti tasakaalus nagu ikka.
Oligi imelik see jaanipäeva esimene pool – lauspäike ja varjus 22 kraadi sooja. Kuidagi väga feik tundus. Peale lõunat selgus, et feik see oligi! Ikka kohe jaanitunne tekib, kui saad jalga kummipläta, selga villase kampsuni, üle vihmakeebi ja taustaks vihmaplädin. Päris noh. Hommikupoole otsustasin emale külla minna.
Väga imelik teekond oli. Mõtted materialiseerusid ja vestlus kõiksusega ..ehk siis minu endaga… oli väga muljetavaldav. Mingi hetk avastasin, et kuidagi vaikne on täna, midagi oli justkui õhust puudu. Ahjaa, puudus see lollakas helikopter, mis mitu päeva peade kohal koperdas. Vaikus oli harjumatult meeldiv. Mõtlesin, et ei tea, millal mina teen oma langevarjuhüppe või on selleks parem enne: ammu möödas? See mõte jõudis mind toita kohe mitu naljakat meetrit, kui märkasin, kuidas üle tee hakkas üks vanatädi minu suunas tulema. Tädi nägi välja kui hipiajastust siia sadanud. Tal oli seljakott seljas, hallides juustes värviline peapael ja suured mesimummi päikseprillid. Tal olid pisikesed roosad kõrvaklapid kaelas, toppis need endale kõrva ja pusis mingi väikse vidina kallal puusal. Noh ma mõtsin et küllap mingi sammulugeja või südamelöökide arvestaja või midaiganes meditsiiniline lisavidin. Kui me kohakuti jõudsime, naeratas ta laialt ja musa lausa röökis minuni. Te ei arva eales ära, mis lugu tuli.
Aga te võite mõistatada hetke, siis siit kuulata ja üllatuda –
Ma naeratasin talle, ta noogutas ja läks edasi. Johhaidiii, mammi oli mingi 8 kümpine!!! Ta oli juba kaugel. Ma ikka seisin. Ja seedisin kõiksuse vastust oma küsimusele, et kas ma olen langevarjuhüpeteks vana… Dziiz….
Edasi tuli eiteakust mõte, et misvärk nende pagulastega siis tegelt on? Miks lihtsad asjad keeruliseks aetakse? Miks seda asja ei võiks nagu nii ajada, et kohe kõik pooled totaalselt rahule jääksid? Samas kui siia tuleb mitukümmend paaditäit pagulast, siis siit võiks ju mitu lennukitäit minna Havaile või Balile või Bora Borale? Olgem ausad, ega neil ju siinses sitas kliimas kerge olema saa, aga ma oleks sooja kliimaga vägagi rahul. Ja rahu rahu, läheks ju ikka need, kes tahavad, kedagi ei sunnita. Selle pagulusega on vist niiet me kas tahame meeldida või tahame elada. Ma küll meeldida ei viitsi …
Kaminas põlevad puud, seega on mul jaanituli toas. Mõnus. Käin naabrinaise juures “lõkkel” ka ära ja lasen pärast teleka taga kõik luusse. Homme on vahva päev tulemas, lähme täditütar Anneliga, tema isa ja minu emmega taas juuretasandile… Videokaamera laeb, fotoka akud samuti.
Tõrva, siit me tuleme!
***
Kena jaani…naiskad!
