Hei hopsti, juulilapsed!
Sünnipäev sel aastal oli eriline, just selline, millest olen unistanud. Kell kukkus, takso ootas, taldrikud lendasid kaminasse ja reis võis alata. Poeg kinkis mulle imeilusa seljakoti, mees taksosõidu kuhuiganes. (Mingi vihje, mehed?) Hommikul käisime pojaga tordijahil. Selveri ukse juures jõi mingi asotsiaalne onu õllet. Rain ütles talle -Tervist! Onu tervitas vastu. Küsisin, kes see oli. Rain ütles, et ei tundnud teda. Küsisin, miks teretasid siis? Noh, paistis kuidagi üksi, tõstsin ta päeva. (Sellise poisiga võib luurele minna küll.) Natuke igatsesin sel päeval Raitu järele, kes pea alaspidi Austraalias ringi tuuseldab… Soe kalli sulle, poeg!
Paari tunni möödudes sõin aga juba Teletornis õhtust ja vaatasin kaugele. Lasin vanal minna ja avasin südamevälja kõigele uuele ja külluslikule, kaunile ja kergele. Vahel on lausa hädavajalik, et saaks kõigest kohe nii üle vaadata, et pisiasju üldse näha ei olegi. Lööb pildi korrapealt klaariks, näed eesmärki ja siht selgineb. Toit super, magustoit eriti! Soovitan soojalt. Pardisalat on supermaitsev! Ülemisel pildil on ingverijäätis, mida kohapeal tehakse, viib keele alla! Muidugi ekstra-äge on toidu kujundus ja sealne kokk on ilmselgelt jumaliku kuntsnikuandega…
Järgmise päeva tellisin päikseliselt kuuma ja chillisime sõpradega loomaaias, kus ma polnud käinud ikka oikuikaua. Mu mälestuste loomaaed oli haisev, masendav ja hall. Kõik on muutunud! Loomaaed on puhas, rõõmus, kirev ja mis kõige vahvam – palju on rõõmu nähtud lillede ja taimedega. Sain esimest korda katsetada pikemalt oma uut fotokat ja avastasin end pildistamas rohkem taimi kui loomi või inimesi. Kui ikka lilli on istutatud suurele maa-alale, siis nad tulevad seal suure massina võimsalt esile… See on loomaaia väärtus omaette. See on imeilus! Olen väga tänulik neile inimestele, kes seal taimedega mässavad.
Juu tookin tu mi?
Kui ma seda pilti nägin, tahtsin ka suhkruvatti. Saingi!
Tõeline pidupäev!
Sellega üllatused ei lõppenud… Valisin mullid ja sefiiritordi, mis vaid kahe lõikega meile neljale jagunes, just enne kesköist pidzaamapidu Pirital.
Enne torti valisin kino. “Eemal hullutavast ilmakärast”
Kuna mulle meeldis Carey Mulligan Gatsbys megalt, siis tahtsin juba tema pärast seda filmi näha. Noh…natuke segane see värk ju oli. Parajalt iseteadlikule ja kangele Piple (ta enda nimi oli eee….midagi platseebo taolist, hääldamatu) hakkavad ligi ajama kolm erinevat meest. Esimene on suur töömees. Esindab viisakat ja töist meesinimest. Teine on jõukas ümbruskonna ihaldatuim poissmees, tiba vana, aga pakub totaalset turvalisust, kalessi ja klaverit. Kolmas on noor, meeletu ja kirglik ohvitser. Ujuja, hiljem selgub. Aga nagu elu üks olulisemaid reegleid kõlab – KÕIK POLE KUNAGI NII NAGU PAISTAB, siis hargneb see lugu kiirelt keeruliseks. Esimene sell on totaalne ustav tööloom, aga liiga arg. Teine varjab oma turvalisuse paketi taha totaalse illusioonis elamise, kriipi kuubis. Ja kolmas. Vat see kolmas, kes ta lõpuks endale saab, tõestab, et meeletu kirg on hukutav. Noh paugud käivad, ellu jääb “kõikse õigem raja teelele” ja lõpuks nagu Ameerika kinos ikka, ratsutatakse kahekesi loojuva päikese suunas. Ma ei oskagi öelda, kuhu see film liigitada, suurt ei liigitu. Ega ka liiguta. Kostüümid on kenad, aga pole ka kostüümidraama. Kui oleks pikemalt ja sügavamalt avatud ilusa ohvitseri, tema lastootava armukese ja peategelase elu…oleks filmil olnud tugevam naisliin. Praegu hullasid seal aint mehed, üks imelikum kui teine… Teist korda vaatama kindlasti ei lähe, kui telekas tuleks, valiks midagi muud vaadata. Gatsbyt olen vaadanud 9 korda. Ja jäängi vist vaatama.
Aeg ja kulgemine, vaba voolamine ajas – need on parimad, mis on. Kahjuks on mu vaba aeg suiti ikka väga piiratud. Aga olen oma pojale ja mehele tänulik erilise kingituse eest – mulle kingitud vaba aja eest. Tagasi koju jõudes sain aru, kui kallis ja rikkalik on kingitud AEG. Voolav ja sihitu aeg sõpradega, iseendaga, kõigega mis on. Aeg, mis on nagu merelaine. Lihtsalt korraks ristub teise lainega ja lainetab taas oma voolus. Aga lainetab edasi palju rikkamana, kohtumisest puudutatuna, toidetuna, väestatuna. Sõnu polegi vaja…
Aitäh kõikidele sõpradele ja sugulastele, kes käppa surusid ja kallistasid ja Fb seinale kribasid. Mul pole veel sellist sünnipäeva olnud, see on nagu elu pidu, mille lõppu ei olegi. Ma olengi selle nii loonud, lõpetades ja murdes ühe opaka juuremustri, et sünnipäeva peetakse raskelt kaetud süldilaua taga, kus reeglipäraselt peavad laiama täidetud munad ja singirullid. See pole enam mina!
Ja mu pidu jätkub…
Ootan tänagi, laupäeval, kohtumist kahe armsa inimesega. Jällegi – minu päev!!!
Mis päev… MINU AASTA JU!
