Olla täna lahkem kui eile, see on mu igapäevane õigus. Aga täna olen ma ka teadlikum, kui eile. Milline privileeg!
Enne kui ühiskonnale naeratan, emban iseennast ja olen enda vastu lahkem. Alles siis, kui iseend suudan võtta lahkelt (ja alati huumoriga – noooh see on kergem, kui arvad), alles siis saan teistesse samamoodi suhtuda. See on nagu õppesõit, ilma milleta nn vahtralehest lahti ei saa – sõita ei oska, ära tipptundi roni. Ja ma tean täna, et iseenda esimeseks panek ei ole egoism, vaid austus selle sõiduki vastu, mille siinilmas liiklemiseks valisin. Seega – luban endale kogemusi, õnnestumisi ja eksimisi, põnevaid kohtumisi, pannkooke, punast greipi ja hullumeelselt lennukat loovust!
Eile ma leidsin linnast raamatu, mis toetab mu kogemusi ja teadlikkust sõnade jõust ning veest! Vähe sellest! Seisin poes ja lugesin meditatsiooni, millest ma arvasin, et nii olen teinud ainult mina. Opaaa! Tema ka?!! Mis võimas väli, aitäh! Ma väga soovin seda jagada… aga enne kümblen selles õnnistuses iseendaga.
Eile oli nii äge päev, kohtasin inimest, keda ma polnud näinud oma 20 aastat! See oli tõeliselt soe ja vahva kohtumine! Naersime palju ja meenutasime kolleege, nii elavaid kui lahkunuid. Nii hea oli kuulda, et ilma alkota ta naudib elu palju rohkem ja on palju õnnelikum kui varem. “Ma reisin palju, no ikka täie raha eest. Mul on endaga diil – iga 5 aasta tagant käin ma ühel kindlal kontinendil ja kavatsen seda teha ka oma 95ndal sünnipäeval. Ok, vbl ka 100ndal… kui jaksan… Aga miks ma ei peaks jaksama, eksole…”
Jõime kohvi, sõime kahepeale pannkooki, tegime ilusale ettekandjale kiirkursuse fotoka kasutamisest, mis lõppes sellega, et pilt sai tehtud mu nutikaga nagu tavaliselt, jagasime põnevaid reisikogemusi ja reisinippe, tegime kalli ja läksime lahku. See inimene tõstis mu päeva ja ma tean raudselt – ta on piisavalt hull, et ka vanuigi kontinentide vahet kimada. Ja kui me kohtume taas 20 aasta pärast, siis olgu sul seni kõike, mida vajad, J! Olgu seda meil kõigil.
Naabrimees vaatas täna hommikul halli taevast, puhus suitsu ja arvas, et ikka totaalne jama, kui 1 septembril päike ei paista, alati on ju paistnud! On vist jah. Tahaks kõikidele koolilastele soovida kiiret teadlikkust. Ma soovin, et kool algaks kell 10 ja lõppeks kl 14 või max 15. Et kool arendaks, sütitaks, tõstaks teadlikkust ja haritust. Et iga koolihommik tõusevad lapsed vara ja närivad küüsi, oodates, millal omati saaks kooli poole tuisata!!! Et iga koolipäev tooks põnevust ja üllatusi nagu Sigatüüka kool. Et jääks ära kodune õppimine. Et ei hinnataks ega antaks hinnanguid. Et juba algkoolis õpitaks loomist… ja elu tarkust. Saagu nii..!
Lohutuseks – õppimine kestab kogu elu ja see on poole kergem, kui austad ja armastad ennast ning oled täna kõigi ja kõige vastu pisut lahkem kui eile. Noh ja juba 9 kuu pärast on taas suur suvi…
