Sain Marilyn Kerrolt loa tema FB pöördumine ka Kohalolu lehele panna. See lugu liigutas ja toetas mind väga ning kogu südamest soovisin, et see tugev jutt jõuaks ka nendeni, kellel pole Fb kontot. Juba aastaid olen mõtisklenud ja praktiseerinud selle üle, et oma küsimustele ise vastata, sest kui minu seest tuleb küsimus, siis on minus endas peidus ka vastus. Nad on minus koos. Teisiti lihtsalt ei ole võimalik. Millest siis tuleb see, et vajame välist vastust? Aga äkki on hoopis nii, et tegelikult juba teame vastust, aga see ei meeldi ning lähme küsima teistelt, lootes kuulda vastust, mis meeldiks või sobiks? See annab ka hea võimaluse alati süüdistada vastusevariantides ja oma valikutes teisi – just neid, kes vastuseid annavad. Kui olla iseendas paigas, on iseenda küsimuste lähedal ka õiged, enda vastused. Keegi teine ju sinu sees ei ela, kui sa just ei ole mingi kahestunud tüüp :)) Lihtsalt ole julge ja vaata seda vastust, mis sinu seest tuleb. Kui julgust pole, on jah palju kergem küsida mõnelt teiselt. Isegi võõralt. Ja saada vahel mitte vastust, vaid kinnitust enda vastusele. Inimesed on ju üldjuhul võõrastega ilusad ja head, mõnusalt leebed, suheldes ettevaatlikud ja hoolivad, ning neile meeldib, kui sa lahkud nende juurest rahuloleva ja rõõmsana. Mõistetav. Sa pole ju nende elu. Sellepärast.
Hea ja julge eluterve suhe iseendaga muudab (ja päästab) elu. Ma olen ainus, kes elab mu elu siin minu kehas, ma olen ainus kes on minuga tulnud läbi tule, vee ja solgitorude. Olen ainus, kes kogenud minuga ingellikke kõrgusi ja põrgulikult sügavat pimedusevalu. Järelikult olen ma ainus, kes tunneb mind, teab mu selle teekonna kõiki keerdkäike ja ainus, kes oskab mu küsimustele vastata. Huvitav, et oma elus selleni jõudes, pani see kohe väga kiirelt läbi nägema, õigemini läbi ja paremini tunnetama inimesi. Eriti võltsinimesi, ehk siis neid, kes esinevad kellegi teisena või tulevad andma saamise eesmärgil jne. Inimesi, kes on (minu kogetu põhjal) tegelikult ise tiba katki, aga nende ainus idee fix on lappida kokku teisi inimesi ja maailma. See on mõistetav, me kõik oleme vaid inimesed. Ainult et – erinevad. Teistmoodi paraku fixijate teistepäästmise süsteem ei tööta, ja see on täitsa ok, sest see on nende süsteem. Ma lihtsalt ei vali seda süsteemi, ma ei küsi sealt midagi ega soovi ka sealse süsteemi vastuseid. Olin ise kahe vaimse tehnikaga samamoodi süsteemis sees, tean mis toimub ja kuidas see kõik toimis, aga ma astusin sellest välja, kuulates oma tol ajal hiirvaikset sisehääle sosinat. Elu muutus kardinaalselt, sest olin oma elu peateelt ikka totaalselt võssa (loe:süsteemi) keeranud ja sain lõpuks omal nahal kogeda, kui suureks võiduks osutub kaotamine – süsteemi kaotamine elust. Mitte et ma suhtuksin nüüd erinevatesse vaimsetesse praktikatesse halvasti või ei taha inimesi aidata, ma austan sügavalt kõiki inimesi ja pean alati lugu, ma austan abipalujat ja neid imelisi inimesi, kes suudavad kasvõi natukenegi teise elu kergendada, lihtsalt ma proovin ja tegutsen ses vallas nagu laps, olles küll rõõmsalt avatud erinevatele uutele tehnikatele, aga – ma kuulan alati enne oma sisehäält ja keha tunnetust. Ja ma olen õppinud endaga aus olema ega valeta enam endale. Kui mu keha ütleb – põgene ruumist, siis ma tõesti tõusen, tänan naeratades ja lahkun. See ei tähenda, et praktikas või inimeses on midagi valesti. Lihtsalt minuga see ei resoneeru ja ma ei saa oma keha ja vaimu sundida läbi tegema midagi, mis ei sobi, ma ei jaksa ses mõttes enam viisakas olla. Ja täpselt sama toimub suhtlemisega ja suhetega. Aga kui ma proovin praktikat, mis minuga heliseb, siis ma teen sellega igapäevaselt tööd, iseendaga – naudin hetkel väga Meistri avaldumist endas. Olen see, kes olen. See on mu ainus võimalus endaks (vahel ka ellu) jääda – kuulata oma sisehäält, mitte seda, mida teised arvavad, mis mulle vaja on. Nad ei ela minu elu. Sellepärast.
Väike näide. Kui saalis on 100 inimest ja neid juhendatakse järgnevaks meditatsiooniks mõtteid vaigistama, siis on saalis 100 erinevat mõttevaigistamise varianti. Kas saab väita – üks tee on ainuõige, see sobib kõigile, tehkem nii? Ei ole võimalik. Igaüks on niivõrd eriline, et isegi kui mõttevaigistamine sõnades ette lugeda või pildina ette joonistada, isegi kui kindlad värvid valida, ikka teevad juba kaks inimest seda erinevalt, sest nende inimeste sisu on erinev, mõtted on erinevad, hinged erinevad, nad leiavad erinevaid pooltoone, taustavärvid on täiesti erinevad, kiirus erinev jne. Sellepärast ongi alati vaja teha asju ainult enda moodi ja julgeda endale tunnistada – JUST SEE ONGI MINU JAOKS ÕIGE, SEST SEE TOIMIB MINUGA! Just nii nagu sulle sobib, sulle õige tundub ja sinu jaoks hästi on! Sinu “õige” ongi sinu Sisehääl. Seega – kõigil on õigus teha julgelt endale sobiv valik. Leia ja jää truuks oma häälele, austa teisi hääli, aga kuula ainult enda oma. Kõigil on oma sisehääl, oma laul. Ja see pole mingi koorilaul, see on hinge vaikne soolo. Selleks, et seda kuulda, tuleb laulupeolt jalga lasta ja väga tasa olla. Sul on ainult sinu oma laul. Sellepärast.
Ma jagan oma õppetundi, kuidas õppisin oma sisehäält päevapealt rohkem kuulama. Las ta olla pealegi imelik, vbl naljakas, vbl mõnele väga ebameeldiv või kriipi, deep ja õudne. Aga selline ma juba kord olen. Kord, kui oli vaja vastata oma elu puudutavale küsimusele, aga tundsin, et ei taha välist vastust, kujutasin end maailmas olemas ihuüksi. Point on lihtne ja totaalselt lollikindel – lihtsalt pole kelleltki küsida! Ma olin tormise mere ääres. Et oleks ruumi ihuüksi maailmas olemas olla. Esimene kord oli päris õudne, koju ja pere juurde jõudmine oli suur õnnistus. Mida aeg edasi, seda lihtsamaks ja kiiremaks kõik läks. Ning see ei ole mingi lõpptulemus. See on alles algus. Ma vastutan ja mu elupilt sai selgem. Sellepärast.
Tants on väga hea võimalus kuulata oma sisehäält. Tantsi hoogsalt, tantsi meeletult, tantsi oma küsimust. Ja siis kas leba või istu vaikselt. Liikumatult ja lõdvestunult. Ning luba vastusel avaneda, kerkida, ilmneda. Loodus ja jalutamine toetavad kogu jõust su sisehäält. Mine metsa! Seal meel vaikib, wifit pole, aga ühendus iseendaga on kergemalt kättesaadav, ilus ja tervislik.
Pidev eluparandus ja haavade lakkumine, mustrite kustutamine, olematute minevikuarvete klaarimine, üksteisele ärapanemine, juuretasandil urgitsemine ja lapsepõlves surkimine jne – see kõik on üks suur suletud ülemõtlemise ring, seega päris kaval vaimse maailma (loe:teraapia) lõks. Ma ei saa ju täna kellestki teisest parem, targem, ilusam, ehedam olla, saan parem olla vaid eilsest endast. Las see minevik olla, siin ja praegu pole enam milleski urgitseda ja ainus, mis korraldan – tõmban selle jama järjekordselt oma ellu saagimiseks tagasi… Või kui tõesti on tähtsust, no urgitse lõplikult ära ja jäta see! Urgitse kohe nii tugevalt, et sellega see urgitsemine ka lõpeb. Kuula oma sisehäält, kui midagi minevikust üles kaevad – ta juba soiub väga vaikselt – paluuun, jätaaa jäääreeeleeee… Ära sae enam. Sest tegelikult oled sa ainus, kes sind üldse saab puhastada, aidata, päästa. Ja sul on hullult vedanud, kui su elus on kasvõi üks inimhing, kes julgustab sind olema sina ise, usaldama ja kuulama ainult iseenda sisehäält ning leiab aja ja võimaluse sulle silma vaadates küsida:”Aga mida sinu sistunne ütleb?” Tõega – vaid sellel õrnal sisehäälel on kulla väärtus. Ekstrasuur aitäh sulle, Marilyn, et sa seda pidevalt meelde tuletad ja eetris hoiad. Nii vajalik ja võimas õppetund. Sellepärast.
Sama on andestamisega. See on lihtne nagu beebilalin. Kuidas teada, kas oled andestanud lõplikult? Kui andestad südamest, kui andestad tõeliselt, päriselt, siis … sa homme ei mäleta seda enam. Ja kui sinult näiteks küsitakse, mis sul on seoses selle olukorra või inimesega, siis sa saad vastata eneselegi totaalse üllatusena – issand, ma ei mäleta… See on võimalik. Ja mitte et mul vilets mälu oleks :))) Nii see lihtsalt toimibki. Asi on lõplikult tehtud ja mingit saagimist ei järgne. On üks ilus ütlus – sa oled inimesele tõeliselt andestanud, kui ta võib sinu mõtetest puutumatult läbi triivida. See on tõeline õnnistus. See on austus. See on puhtus. Sellepärast.
Ja vahel tulebki öelda otse ja omadega. Kohe väga otse. Kui keegi sinult nõu küsib, siis serveeri tema lugu talle pallina tagasi – räägi täpselt nii nagu ta selle sulle rääkis oma lugu – ja küsi ootamatult, mis nõu sa mulle nüüd annad? Tavaliselt teab inimene väga täpselt, mida öelda ja mis abiks on. Tema teab, see on ju tema stoori. Mineviku, mõtete, tunnete ja kogu muu krempliga.
Seega mõistan ma Marilyni otsekohest ütlemist väga hästi. Eriti ühes vene sensitiivide saates, kus (neiu rongi alla hüppas) ta sõna otseses mõttes tütre kaotanud emale kõik pähe kinni lajatas. Mõistan täielikult. Lajatas ema enda pärast. Teise, elusa tütre pärast, oli ta samuti sunnitud emale lajatama. Sa kas aitad nii või üldse mitte. Marilyn Kerro valis aitamise. Ja Meeri ei ole kuri. Ta on lihtsalt kasvanud targemaks. Muudmoodi poleks see tädi aru saanud. On lihtsalt oma mustrimullis kinni ja süüdistab hiljem kõiki neid, kelle käest ta nõu on küsinud. (Ja siis veel lisaks seda kurja väikest eesti nõiaplikat. :)) ) Tädi ei oska teisiti, sest ta mõte on hüplev ja karglev. Seesama karglev meel on ka põhjuseks, miks küsimustele vastaja (loe: selgeltnägija) ennustus ei pruugi nädala või kahe pärast sugugi nii minna nagu räägiti. Ahvimeel on kiire ja muutlik – vaid nädalaga juba uued ja teised ootused loonud, vanu muutnud, unustanud jne. Seega ei eksigi ennustaja ehk vastaja, vaid küsija enese heitlik meel.
Marilyn Kerro postitus on Materjalide all. Loe südamega ja anna sõbrale edasi.
Õues on juba jahe, hoia ennast! Sa oled ainus mis sul on. Sellepärast.
Armastusega,
Tiina
