Julia Vangi postitused Facebookis on alati kui muusika mu kõrvadele. See lugu aga pani end lugema mitmeid kordi. Uuesti ja uuesti. Vene keeles. Paljudest sõnadest ja väljenditest kohe aru saamata, tundsid keha ja vaim midagi erakordselt sooja ja ammu tuttavat… Aiga võttis selle tõlkida ja koos saame selle ka sinuni tuua. Võta aega selle lugemiseks, tunne igat sõna ja rida oma kehas ja peas. Loe uuesti ja uuesti. Ja siis veel üks kord. Las ta jääb sinusse kajama, kui üks väga eriline ja kaunis jõulukingitus.
Tiina
***
Mitte kunagi, mitte millegi ega kellegi nimel ei reeda ma ennast.
Mitte mingi raha, mitte mingid asjad, ei mingid maised illusoorsed võimalused,
ei mingid „tarkpead“ ega suhted ei tule minu tee ja minu unistuste vahele.
Mis sellest, et ma pole ühiskonna poolt vastuvõetav ega mõistetav,
ükskõik kuidas ma võõrastele tundun,
oma teelt ma ei pöördu.
Seal, kus tunnen hirmu, sinna ma lähen ja sinna jätan oma hirmud;
kus mind vihatakse, seal ma armastan;
neile, kes mind ei usu, muudan maailma ja nihutan piire oma teadvuses ja nende inimeste teadvuses.
See pole kaugeltki mitte kõik. Kaos ei ole piiritletud ja nii ka selle võimalused.
Ma usun endasse ja sellest piisab.
Just seda usku jäi kellelgi kogu aeg puudu ja ta püüdis seda leida ja kiigata teistelt, minusarnastelt.
Ja kui ei püüdle, siis ma ei näe mõtet jääda siia orjalikku materiaalsesse kehasse,
mida ei saa seljast võtta ei kodus, tänaval, ei päeval ega ööl.
Ma ei taha mängida võõraste reeglite järgi ega hoida oma peas suvalist sodi.
Ma ei taha vihastada, kannatada ja vaadata, kuidas teised seda teevad.
Ma ei taha jääda kellestki kõrvale
ega saada liiga lähedaseks
ega kellestki üle olla.
Ma ei taha kellegagi konkureerida ja midagi jagada,
ma ei taha emotsionaalselt
tõmmata ennast kannatuste ja suhete illusiooni.
Enda lähedale peab lubama ainult seda, mis on endale meeldiv.
Ainult sinu sisemine vaimupäike annab sulle valgust,
valgustades sulle sinu isiklikku teed ilma kõrvalise suunamiseta.
Varem või hiljem surevad kõik ja sünnivad taas,
siin või mujal, nii nagu ta on selle ära teeninud.
Illusoorse laterna valguse suunas lendavad koid põlevad ära.
Ja ainult need, kes valivad pimeduse, jäävad alatiseks,
sulandudes jää ja külmuse igavese öö muusikaga.
Olla rahulik,
olla mittekeegi,
olla kõik,
hoida eneses oma isikliku päikese valgust,
viibides loomulikkuses ja
jättes enda kõrvale vaid selle, mida armastad.
Ainult see tee on õige ja ainus.
Ma soovin, et elaksite armastuses ja austuses üksteise vastu, aidates ja arenedes.
Lõpetage üksteise süüdistamine ja vaidlemine.
Lõpetage vihkamine.
Lõpetage mõttetu tapmine.
Jätke mõtete mõtlemine, mis pole teie omad.
Jätke üksnes iseenesest mõtlemine.
Või siis ärge tehke midagi.
Sest
teil kõigil on õigus.
Te olete kõik üks,
kõik on ühe ookeani piisad
Armastuse ookeanis.
Ja te tunnete erakordset armastust vaid siis, kui võtate üksteist vastu, tunnustate üksteist
ja astute koos sellesse kuristikku.
Või siis mitte kunagi.
Julia Vang
***
Julia FB lehelt, 2013
tõlkis Aiga Teinemaa
pildid netist