See jõul oli ikka kohe väga eriliselt meeldiv. Mulle meeldib see ilm! Soe ja mõnus. Aastalõpp ja saab tossudega joosta. Mul on kõik olemas – kallid inimesed, hea tervis, põnev hobi ja tagataskus algavale aastale kingiks pakk hulle ideid. Sel aastal nägin palju jõulutervitusi, mis sisaldasid sõnumit – Soovin õnne, rahulolu, tervist, armastust – kõike seda, mida raha eest osta ei saa!
Seda oli igal pool kirjas kuidagi kahtlaselt liiga palju… Inimesed, no mõelgem nüüd natuke, tänapäeval saab raha eest kõike. Ka õnne, rahulolu, tervist ja armastust. Kui mul on 90 miljonit arvel, siis saan ma omada nii õnne, rahulolu, tervist kui ka armastust. Kuhjaga! Jaaajaaa – muidugi on see provokatsioon. Ma tahan seda kehaliselt kogeda, olen selleks valmis.
Mulle meeldib kinke teha. Selle aasta jõulukingid said tehtud varakult. Juba septembris! Mõne asjaga ongi nii, et kui plaan peas valmib ja keha kaasa haarab, siis see voolab võimsalt mõne tunni ja puhta rõõmu taustal ise nii selgelt ja lihtsalt paika, ongi vaid vaja alustada ja lõpetada. Nii läks ka kalendritega. Töö teostas Omaraamat. www.omaraamat.ee. Esimesed minu oma piltidega kalendrid said lõbusad, natuke vürtsised, piserdatud peene sarkasmiga. Teate, ma hakkan vist mõistma, miks trükikodade hinnad nii haigelt kõrged on – kui need oleksid madalad, siis olgem ausad – raamatupoed oleks ikka totaalset paska täis. ;))) Nii et hea on just nii nagu on. Minu kallid inimesed said kingituseks kalendri ja lisaks ka mu oma kokkusegatud JÕUSEGU. See on taastav liigestele, lihastele, tugevdab kõõluseid ja parandab ainevahetust.
Retsept:
40 gr kõrvitsaseemneid
200 gr mett
2 spl zelatiini
4 spl seesamiseemneid
8 spl linaseemneid
Lisasin peoga kreeka pähkleid ja zelatiini ikka palju rohkem. Võtta tuleks 1 tl pool tundi enne hommiku- ja enne õhtusööki.
Jah, võite öelda, et sul vara sügeleda nende liigeste ja kõhrede pärast, aga tegelikult peaks selliseid jõusegusid hakkama tarvitama juba pisteliselt väikeste kuuridena kuskil 40 või isegi veel varem, et olla ka 80 täies elujõus, liikuv ja aktiivne. Praegu näen oma emakese pealt – on äärmiselt vajalik pöörata oma kehale rohkem tähelepanu varakult, et ei peaks 80 kahetsema, et näed, oleks ikka pidanud… Siis on tiba hilja. Emake on mulle ikka veel mu suurim õpetaja. Nii tänulik talle!!!
Lisaks kalendritele tegin veel ühe raamatu, sest ma lihtsalt ei saanud seda jätta tegemata. Naisele, kelle kohta võin julgelt öelda – minu selle aasta naine nr 1. Naine, kes on inspireerinud, julgustanud ja olnud mulle suurim motivatsioon – EVELIN AINOMÄE. Kui see aasta algas, siis olin täiesti kindel, et sel kevadel ei mingit trennitegemist, lasen end olla nagu ma olen, armastan end sellisena nagu veeren. Siis kohtusin ma Eveliniga. Sain ma jee jääda diivanit kaunistama! Temaga kohtumine muutis kogu mu endist elu ja ellusuhtumist. Algasid aktiivsed liikumised, hantlid, venituslindid, tossud-dressid, salatid, kana jne. Ma ei armasta jõusaalis rauarassimist, valisin terviserajad, ma ei läinud trenniga äärmusse, tegin täpselt nii palju, kui mulle pakkus naudingut, ja võin uhkusega öelda, et mu keha näeb täna välja parem kui paljudel 20-stel. Mu eesmärgiks sai hea tervis, toonus, liikuvus. Evelini eesmärk oli mägedekõrguselt üle – MM Dominikaanis. Elasin talle kogu südamest kaasa ja panen omalt poolt kogu selle ägedalt võiduka aasta eest talle kaela kuldmedali. Mis siis, et see on vaid šokolaadist. Ta ei pista seda nahka, ma tean. Ta on esimene naine mu elus, kes tõesti ei armasta magusat, isegi hõrgutavaid koogikesi mitte. Suudate te uskuda? Aga noh, kookide jaoks oleme tal ju meie, tema sõbrad. :)) Evelini lause TEE ALATI OMA KEHA JAOKS PARIM VALIK – on mind läbi selle aasta saatnud ja aidanud näiteks igapäevaselt teha toidupoes õiget valikut.
Evelini raamatuga juhtus nii, et ajasin kogemata kaks lehekülge segi, lavapilt tuli enne meiki. Omaraamatu inimesed parandasid mu apsaka! Suurim tänu Kristelile Omaraamatus! Jõuluaeg on teadagi kiire aeg, kartsin ka, et raamatu kättesaamine võib toimuda alles peale jõulu. Aga nad seal Omaraamatus on ikka kiired päkapikud küll!
Saatsin reedel materjali ära ja teisipäeval jalutasime PK-st mööda, kui just tassiti postipakke sisse ja naersime, et noh, oleks ikka lahe ajastus, kui praegu tuleks sms pakiteatega. Jalutasime edasi. Tuli sms. Jooksime tagasi! Milline rõõm nii kiirest ja korrektsest tööst! Omaraamat on tõesti supertegija, alati tasub neil silm peal hoida, sest vahel pakutakse väga häid diile – lausa 50% alet! Kogun juba materjali ja kohe-kohe läheb uue raamatuga tööks, sest alati, kui olen teinud kellelegi kingiks fotoraamatu, mõtlen, et enamus mu pilte on mingitel elektroonilistel kandjatel – on aeg nad endale raamatuks teha. Ja enam edasi ei lükka. Läheb tegemiseks!
Ja nüüd läheb ülejäänud kuldmedalite jagamiseks!
Kuldmedali panen kaela iseendale. Et ma elan. Et ma üldse olen selles kummalisevõitu riigis ellu jäänud. Et ma olen terve, tegus ja tubli. Et ma olen suutnud lahti lasta selle, mis mind ei väesta. Et ma suudan endaga koos ja enda üle ikka veel naerda. Et ma olen hoolitsenud igapäevaselt oma keha ja vaimu eest. Et ma olen õppinud kuulama iseennast, oma keha. Sain sellest täiesti füüsilist tunnistust, kui käisin ühe kummalise masinaga tutvumas, mis tõestas – ma oskan oma keha kuulata! Pikemalt sellest superägedast bioresonants-masinast uuel aastal blogis.
Järgmine kuld läheb kaela mu kallitele meestele. Mu abikaasale, kes on olnud mu kõrval ja aidanud mind sel aastal läbi rõõmu ja kerguse, aga ka tule, vee ja solgitorude. Vanemale pojale Rainile, kes mind on aidanud ja mu ideid toetanud ning nooremale pojale Austraalias, kelle pärast mu süda on rohkem rahul kui muretseb, aga keda ma juba natu igatsen ikka kallistada ka. Ilma nende meesteta oleks elu tühi. Mu emakene, mu ülisuur ja eluleebe õppetund, kes sa me kõrval püsid, aitäh sulle ja ikka medal kaela palvega – palun ole veel! Medal kaela mu ämmale, kelle huumorimeel ja vaimuerksus ei lase tal iial mutistuda. Medal kaela mu kõikidele sugulastele, väikestele ja suurtele, kaugematele ja lähematele – aitäh, et olete mu elus olemas, alati kõrval ja toeks ning tõukeks! Kõigi teieta oleks elu totaalne mögga.
Kuldmedal kaela kõikidele mu kallitele sõpradele üle planeedi! Neid on nii palju, et ei saa ükshaaval üles lugeda, aga teil kõigil on kuldne süda ja kuldmedal. Ka kõikidele Facebooki virtuaalsõpradele, kes mu argipäeva teevad päikseliseks oma armsate naljade, põnevate teemade ja elu endaga. Et jagate, laigite, saadate, kaasa räägite, naeratate ja olete mul olemas. Aitäh, sõbrad!
Kuldmedali panen kaela dr Riina Raudsikule, kes avas mu silmad ja näitas mulle, mida ma sisaldan ja kuidas see värk mu sees töötab! Ja ma võtan hoolega D-vitamiini. Ma olen terve. Positiivsem. Muretum. Süda on justkui rahus, ei ole kogenud enam rütmihäireid, olen ise ka kuidagi rahulikum. Mitte et ma enne oleksin nüüd närvipuntrana elanud, aga praegu on kõigest valest poogen. Mitte suva, savi ega poohui, mõistke vahet. Asjad, mis minusse ei puutu – need ei puutu. Ja ma ei lase end puudutada, nad ei ulatu minuni, nad ei näe mind. Ma oman oma arvamust, aga kui ma tajun või näen või tunnetan, et mu arvamus ei muuda muhvigi, siis ma jätan selle täiesti rahumeeli enda teada ja ikka on kõik hästi minu maailmas. Uskuge, võttis aega ja tarkust, et selleni jõuda. Ma ei tunne mingit vajadust tõestada või võidelda. Ma lihtsalt tean. Vahel tean ka seda, et ei tea. Ja teen neil teadmistel juba vahet ka :))
Kuldmedali saab Aurelia ehted, kes kogu mu suvise ja sügisese vaba aja sütitas looma kauneid käevõrusid. Kuna naistele on neid juba küll ja veel, siis teen neid nüüd hoopis väikestele tüdrukutele. Kui te arvate, et 2-aastased ei oskagi neid kanda, siis te olete pimedad. Väike Sofia on vaid kaks kuud üle aasta ja kui kingin talle käevõru, siis ta tatsab peegli ette ja vaatab ennast. Näitab meile ja õele ja oma mänguasjadele ka. Me ütleme, et iluus! Ta on ehetega harjunud. Ta ei lõhu. Ta vaatab ja kannab. Kui vaatate India titasid, eriti tüdrukuid, siis te näete, et nad on beebist peale kleidis ja ehetes. Hakkasime Sofia ema Anneliga mõtlema, et kuidas nad ära ei kraba..ja otsustasime Sofiaga proovida. Ilmselt mida maast madalamast nad ehteid kannavad, seda rutem harjuvad. Ja siinkohal ei pea üks tita kandma ju kalleid kuldehteid – võib, aga ei pea, eks – ja las see käevõru läheb siis katki, siis teda lihtsalt pole enam. Nii õpitaksegi hoidma. Haaa, ma tean ennast, ma teen tibule sipsti uue, aga asi pole selles. Asi on selles, et lubage oma väikestel tüdrukutel kanda ehteid. Lubage tüdrukutel tunda end ehituna. Siin üks pilt Sofia uuest jõulamise käevõrust ja väike Elen, kelle pildistamisel Lotte muidugi ruulis, aga ainult sinnamaale, kui ehted mängu tulid ja imelise pärja ja ehetega Kristina Maia. Ma olen pildistamisel tüdrukutega alati oma käevõrud (by Aurelia and myself) mängu võtnud. Tüdrukute pilk muutub kohe. Uskuge või mitte, aga kuskilt tillukese tüdruku hingepõhjast ilmub siis alati läbi tema silmade nähtavale tõeline daam. Ja kui väike tüdruk kannab ehet, siis see ei tähenda sellist kasvatust, et see ehe nüüd kaunistab sind ja ilma selleta oled sa märkamatu, inetu, kole. Ei,ei.. väike tüdruk ise kaunistab oma käevõru! Olge sõnadega tähelepanelik! “Küll sina, kullakene, paned selle käevõru särama!”
*
Minu tehtud käevõrud kingiks mu väikestele sõbrannadele – Sofiale ja Kristinale
Kuld kaela maagilisele kaardinaisele Grisile! Tänu temale õppisin mõistma oma kaarte ja mu kaardid seltsisid kiirelt Kipperi kaartidega ning toetavad üksteist ideaalselt. Leiutasin enda jaoks ka sobiva ladumistehnika, mis minu heaks koheselt tööle hakkas. Avastasin täiesti uue maailma, mis tuli mind igapäevaselt toetama. Tänud, Gris, oled kuldaväärt!
Järgmine kuld kukub kaela kõikidele mu imekaunitele modellidele üle planeedi! Te olete kõik maailma kõige ilusamad, etemad, ägedamad, hullumad ja vapramad! Andke mulle andeks need tuhanded hüpped, rasked poosid, mida te võtsite liblika kergusega ja naeratades. Järgmisel aastal pildistan kindlasti rohkem! Ja mul on veel üks kuldmedal siia kategooriasse jagada ja see on valguse kuldmedal, mida on väärt Merka, Margaret ja loomulikult mu asendamatult hea valgusmodell Anette. Aitäh!
Medali saavad veel ka Marilyn Kerro, Ingrid Peek ja David Icke. Julia Vang ja Elena Jasevitš. Kristiina Raie ja teised Õpetajad. Kõik need inimesed on mind toetanud, andnud jõudu, suunanud mind järjest ja järjest rohkem kuulama iseennast, tunnustama minu algul vaikse sosinana kuuldavat sisehäält. Aitäh Marilyn, et sa seda kunagi unustada ei luba ja tänud toreda raamatu eest! Aitäh sulle, võrratult ägeda huumorimeelega mu kallis kosmosemutikene Ingrid, et sa teed hallokosmosesaateid ja mässad, et me kõik õpiks ja kogeks targematelt, et laieneks maailmavaade! aitäh David Icke, keda sel sügisel õnnestus päriselt kuulata 8 tundi jutti ja kes laiendab miljonite teadvust sel planeedil. Aitäh šamaan Anu, hoidsin sulle pöialt! Aitäh, mu teine kosmosemutikene Kristiina, sest tänu su praktikale, mida olen igapäevaselt praktiseerinud, olen kasvanud iseendamaks, armastan ennast, kuulan ennast, toetun ainult endale. Aitäh.
Aasta viimastel päevadel on esitatud küsimusi seoses suhetega. Ilmuvad välja vanad suhted, kallimad, tuttavad. Tulevad, et elu (loe: tundeid) segi lüüa ja jälle kaovad taas. Küsitakse miks. Mu vastus on siin – Nad kõik tulevad vaid selleks, et õpiksid iseennast armastama, kuulama ja usaldama ning kõik muu lahti laskma. Et sa õpiksid iseennast armastama nii tugevalt, et kellegi teise armastus ei ole üle ega suurem su armastusest iseenda vastu. Ja kui saabub päev, et tuleb tugevam armastus kui sinu armastus sinu enese vastu, siis tunned sa selle ära ja lased olla. Sa saad sellest vahest kohe aru, keha tunneb selle ära. Maailmas on kõike külluses ning sul ei saa millestki puudus olema, kui lased lahti inimesest, kes teeb sulle haiget, kes kasutab sind, kes seab sulle tingimusi, kes leiab vabandusi, kes alavääristab sind ja su tundeid ning mõtteid. Kõik see kaob su elust, su kehast, su väljast. Kasvab vaid tõeline sina. Aga seni, kui kardetakse oma tõelist mina kuulda ja armastada, seni tuleb kummardada teisi. Isegi kui nad aastaid ja aastaid sulle pisaraid põhjustavad, valid sa nad ikkagi. Oma ainsas suures illusioorses unistuses olla armastatud. Armastus ei saa iial otsa, kui sa seda kardad, või arvad sa, et kui see inimene kaob, siis kaob ka armastus? Milline enesepett!
Armastus ei ole staatiline tahke keha nagu maja või banaan või võileib! Tal pole iial paikne, tal pole juuri nagu puul. Armastus ei kao kuhugi – ta pole korterivõtmed, pastakas või sokk… Armastus on liikuv elus energia nagu tuul, nagu jõgi nagu pilved taevas. Ma tean, mida räägin, sest ma olen teda näinud. Ja kuna tal on teadvus, ei anna inimesel õnneks ka parima tahtmise juures armastust sulgeda. Südant kui armastust või armastust kui südant ei ole kunagi mõistlik sulgeda soovida. Kannatusi ei too sel puhul mitte armastuse lõppemine vaid armastamisvõime lõpp, blokeerumine, sulgumine, külmus, vihkamine, haigus.
Kahlil Gibran kirjutas armastuse kohta kaunilt ja tabavalt – ja ärge arvake, et võite juhtida armastuse kulgu, sest armastus, kui ta leiab teid eest väärsena, juhib teie teed.
Kui te lugesite Julia Vangi lauset – kus tunnen hirmu, sinna lähen ja sinna jätan oma hirmud – siis te saate seda õppida praegu. Te ei loe neid ridu siin ilmaaegu. Tehke see samm, mida te kardate teha ja te kogete võitu. Mitte kaotust. Ainus kaotus on need väärtuslikud eluaastad, mis te alandatuna, illusioonis ja hirmus olete maha maganud.
Ja sellele lahtilaskmise ja lubamise teele astudes pea alati meeles sõnu –
Ükskõik, millise tee sa valid, alati leidub keegi, kes ütleb, et see on vale tee.
Ja nüüd korda seda lauset. Sadu ja tuhandeid kordi. Nii palju kuni kogu su kehast ja olemusest käib läbi teadvuseklikk, et ainult sina elad sel planeedil sinu ainulaadset elu, ainult sina võtad vastu oma eluga seotud otsuseid, ainult sinu hääl loeb, sa oled ainus, kes seisab OMA ELU roolis, ainult sinul on oma elus vastutus oma elu eest, ülejäänud on vaid su peegeldus. Ela ja tee julgelt valikuid! Ära raiska kõige olulisemat, mis sul siin on – aega. Tegutse ning mõtle suurelt ja julgelt! Ja niikui tunned, et tänane päev möödus nagu eile – süttigu su peas kõik punased ohutuled ja andku sulle häiret – sa magad. Oleks vajalik ärgata!
Muide, kas sa märkasid lugedes, et sul on kuldne medal kaela ilmunud? :))
Täitugu sinu soovid ja unistused. Olgem terved, naerame rohkem, liigume ja tantsime rohkem ning joome rohkem puhast vett. Kuulame ja usaldame iseenda sisemist häält. Olgem positiivsed ja teiste vastu lahked, säragu me kuldsed südamed kui kuldsed medalid, kui kohtume nende kaunis valguses! Soovin sulle mõnusalt rahulikku aasta lõppu! Oli imeline aasta! Aitäh!
Armastuse ja tänuga,
Tiina