Täna, kevadisel pööripäeval, kirjutas Kalju Paldis Facebookis:
Igal päeval on neli aastaaega. Hommikul on kevad, kui loome uue teo ja paneme ta idanema. Lõuna ajaks on ta kasvamine ja teostamine. Õhtupoolikul, sügisel, saavutab ta lõpliku teostuse ja naudime seda. Esimestel öötundidel ta lahkub ja keha uinub talveunne, et hommikul ärgata kevades ja uue teostusega alata. ILUSAT PIKKA JA KAUNIST KEVADET EMAKESE LOODUSELE!
Kui ma Kalju lugu lugesin, siis meenus mulle suurte tammepuude jutt rannapargis. Kord mõtisklesin seal aastaaegade üle ja vana Tamm, pargikunn, andis päris huvitava verisooni selle kohta. Nimelt ütles ta nii:
“Meie jaoks on aasta nagu päev. Puhkemine ja ärkamine on hommik. Sinule kevad. Suvi on meile õitsemise ja tegutsemise, kasvamise aeg. Sügise saabudes sätime end vaikseks, teeme päevast kokkuvõtted, loobume meiegi öö eel riietusest ja poeme valge pehme teki alla tuttu…”
Mõtisklesin tookord, et küllap siis ringid puutüvel ei olegi aastad, vaid päevad?
Mõnusat ärapööramist meile kõigile – õnnelikumasse, kergemasse, puhtamasse,
teadlikumasse, lihtsamasse, külluslikumasse jne, uude aastaringi!
Kui ma otsisin täna üht hästi kevadetundelist pilti, siis leidsin selle siin. Luisakene ja puhas vallatu kevad. Selline, mis võiks olla kasvõi hetkeks täna meil kõigil. Täis sillerdavat päikest, täis siirast headust, täis andmist ja lubamist, täis pakatamist ja puhkemist rõõmule, soojusele, õrnusele ja kõigele uuele! Ja olgu su käed nagu Luisalgi – ikka valgust täis!
