Olen seda lugu kirjutanud pea kuu aega. Tahtsin valmis saada naistepäevaks. Ei saanud, sest olen naine ja mõistsin üsna pea, et see teema on lõputu. /Tiina 🙂
“Palun ära jäta mind maha!” –
on tihti meie sisehääle vaikne palve, mida me ei kuule. Väline müra ja meeleahvid, keskendumatus ja ükskõiksus – need on mõned kuulmatuse põhjused. Mida me lapsena kuulasime? Sisehäält, vanemaid, ingleid? Vahel tulevad lapsepõlvest meelde mõned seigad, mille üle siiralt olen imestanud – kuidas ma suutsin või kuidas ma üldse ellu jäin? Kuna meil telefoni ei olnud isegi “laua peal” mitte, siis ainsaks kojutuleku õigeks kellaajaks oli – ENNE PIMEDAT OLE KODUS, MUIDU HOMME ÕUE EI SAA. Ma olin õigel ajal kodus ja muidugist mõnikord oli see pimedus alles üsna hämarus, ikka päris suhteline. Meie mänguväljakuks oli terve Mai ehitusrajoon, ehitati ju mitmeid maju korraga. Me mängisime ehitusel letsu, peitust ja kooli, hüppasime 3nda korruse akendelt suurtesse liivahunnikutesse, jooksime viiendale korrusele treppidel, mis polnud veel kinnitatudki ja millel polnud isegi käsipuid… Meie ümber oli õhk paks ehitustolmust, aga kindlasti ka kaitseinglitest. Ma olin ainus laps peres, võiks arvata, et oi kui igav mul oli. Mitte sinnapoolegi! Igav oli mul teistega. Sest siis olid meil tavalised mängud, mängud, mida kõik lapsed ikka mängivad. Omaette mängides tuli mu seltsi Maagia. Vbl me lapsena ei kuulagi kedagi peale oma maagilise sisehääle? Kas praegused lapsed kuulavad oma sisehäält läbi nutiseadmete?
Kui ma oma kunagisest koolimajast möödun, siis näen seal vahel tänapäeva 2 klassi juntsusid. Võrreldamatud meie aja omadega, kes me mängisime letsu, keksu, hüppasime, jooksima võidu ja loopisime palli. Praegu istuvad nad kõnnitee äärekivil, nende tõsised, “valgustunud” näokesed on nutiseadmetes, koos küürus selja ja üliarenenud pöidlalihastega. Veidi eemal on kolm poissi, kes on põlvini saabaste ja tossudega raudkülmas suures porilombis ning vaatamata jäisele veele, on minu jaoks veel õudsem see, et nende nägudel ei ole mittemingisugustki emotsiooni. Kamp väikseid poisse puude all röögivad nagu loomad ja tambivad üksteist suurte puuokstega. See on kõik, mida nad oskavad ja suudavad oma vaba hetkega peale hakata. Ulme!
Kui palju me selle virrvarri ja nutiseadmete “valgustavate” ekraanide keskel suudame kuulata oma sisehäält, naised? Ma ei saa midagi kirjutada laste seisukohast, ma näen, et see on mõttetu. Kõik ju teavad kui nüristavalt need lastele mõjuvad, ometi antakse helendavad ekraanid ette. Ma ei saa ka kirjutada meeste seisukohalt, sest ma ei ole mees. Ma tahan kirjutada natuke ühest naiste vaatenurgast, nimelt iseendaks ärkamise poole pealt. Vahet pole, kas kevadine ärkamine, vaimne ärkamine, pole vahet, mis nimi tal on. See on midagi, mis meile on olnud kättesaamatuna näiv, nagu kate silmil, eriti neile, kes vene ajast tulevad, kus kõik inimesed pidid olema ühte nägu hall mass. Arvate, et see on kadunud? See pole kuhugi kadunud. Kõik see eksisteerib praegugi, lihtsalt peenemalt varjatud kujul. Aja taga seda mustrit, mis sulle on lapsest saati pähe heegeldatud – õpi hästi, saa rikkaks, toitu tervislikult jne. Kõik see toimub läbi uue nimetuse “vaimsus” all endiselt. Aga tuletaks keegi selle eluheegeldamise keskel ka aegajalt meelde, et kõige olulisem on kõige keskel osata jääda oma unikaalsuse juurde, oma elurajale, kuulata ennast, hinnata ennast, osata teha enda jaoks parimaid valikuid…
Kui sa elaksid pimedate maailmas, kui paljudele sa muljet avaldaksid?
Praegu on imelik aeg, suhted lendavad õhku ja naised kurdavad, et ei saa hakkama suhtega. (Aga mis siis, kui ei peagi hakkama saama? Mis siis, kui see on märk suhe sel moel lõpetada või liikuda suhtega uuele tasandile?) Tegelikult ei saa naised enam hakkama iseendaga suhtes. Mõeldakse üht, tehakse teist, tahetakse kolmandat, välja tuleb neljas variant, kuulatakse kõiki peale iseenda… Minnakse teise nimel enda vastu. Minnakse äärmustesse. Tehakse viisaastaku plaane, aga need lendavad ju kahe päevaga vastu taevast. Siis tuleb kass peale ja hakkab kriipima. Kas vaikitakse või lobisetakse pidevalt oma soovidest ja haavatavusest. Laste vajadused (loe:tahtmised) kasvavad koos nende vanusega. Raha on alati liiga vähe. Tööd on alati liiga palju. Kuidas kõige selle keskel iseenda tunnetus ja kese leida ning sellele ka truuks jääda?
Tegelikult ma ei teagi, kas on õige kirjutada SISEHÄÄL, sest see tekitab sellise naljaka saiko-tunde nagu ma kuulaksin peas hääli … mida ma ju niikuinii ka kuulen, eksole …. johhaidii, ma isegi vastan neile, aga sobivam väljend on kindlasti SISETUNNE. Sõna “tunne” on kuidagi usaldusväärsem, kindlam ja tugevam, kui hääl. Kuidas sina tunned? 🙂
Aga õnneks mingil hetkel ärkab üks pere heaolu nimel pingutanud emme ikkagi üles ja avastab, et enam ei jaksa vanamoodi. Ilmselt sel hetkel ta sisehääl haigutab ja ärkab. Nagu karu talveunest. Ei ta hooli aastaajast, äratajaks võib olla näiteks üks uitmõttena näiv küsimus, mis koos teiste igapäevastega läbi pea tuiskab-
“Kas ma seda tahtsingi?”
See on ülioluline hetk. Muidugi võivad sisehääle äratada mitmed vaimsed tehnikad, aga needsamad võivad ka hukutada, kui asi muutub äärmuslikuks. Kui tekivad sellised suured ja ootamatud küsimused, ei pea pakkima asju ega kuhugi palverännakule minema vastuse järele. Ma ei peta end naiivse arvamusega, et seal kuskil kaugel palmi all lesivad kenasti kõik mu küsimuste vastused, koos sisemise hääle ja mu hingerahuga. Vaevalt. Nad on alati seal, kus mina olen, sest tõeline palverännak saab toimuda ainult iseenda sees. Küll aga võib eemalt oma asjadele vaadata uue pilguga, kui olla mõnda aega päikesesoojas lõdvestunud ja rohkem avatud iseenda kuulamisele. Abiks ikka…
Ja unest ärganud inimesel ei lasu mingit süüd, inimest ei saa arengus süüdistada. Ammugi ei tohiks iseennast süüdistada. Sul ei ole mitte midagi viga, sa oled täiesti normaalne, lihtsalt ärganud – sa ei maga enam ja tead, et vanamoodi enam ei saa. Kui keegi küsiks: “Kuidas sul läheb või kuidas see sulle meeldib või mis sa sellest arvad?” on magava naise vastus kiire:”Normaalne!”. Teine variant: “Aga mida sina praegu tunned? Mida sina soovid? Mida sina teha tahad?”, on vastus: “Ma ei tea.”
Loomulikult ei tea, ta ei küünigi sügavamale, ta ulbib ülevaate pärast pinnal. Ta vastutab peres mitmete asjade (loe:kõige) eest korraga ja sukeldumine sügavale iseendasse kaotaks kontrolli kõige, eriti laste üle. Ega üks tavaline kõige eest vastutav pereema ei oskagi sukelduda enam endasse, sest ta ei mäleta teed. Ta ei mäleta enam, milline ta ise on, ilma lasteta, meheta, pereta. Mine enda sisse. Vaata ennast enne pereloomist….
Milline sa olid enne pere loomist?
Milline tüdruk sa olid?
Mida sa armastasid teha?
Kellega oli su esimene kohting?
Mida sa tundsid? Mis sul seljas oli?
Mis sind naerma ajas?
Mis oli su lemmikkoht jalutamiseks?
Millest sa neiuna unistasid?
Kellega jagasid oma rõõme ja muresid?
Milline tapeet su toas oli?
Kes su sõbrad olid?
Mida sa jagasid oma sõprade, mida salamärkmikuga?
Mis su lemmikriided olid?
Mis aitas, kui sa kurb olid?
Milline oli armunud sina?
Kuidas sa juukseid kandsid?
Mis oli su lemmiklõhn?
Mäletad, sa naersid nii palju! Kas sa naerad ja lõkerdad täna ka?
Kas sa mäletad vihmapiisa voolamist aknaklaasil ja oma mõtteid sel hetkel?
Öö läbi tantsimisi? Öiseid jutuajamisi?
Mis sellest tüdrukust saanud on? Kas pole kummaline, et nüüd, kus sul on kõik olemas, millest unistasid – pere ja kodu ja lapsed… oled sa justkui ise kuhugi kadunud? Nagu Päkapikk ja Maja, otsib inimene pidevas muutuses iseennast. Kelleks sa oled kasvanud? Kas sinu sisehääl elab veel sinus või on koomas? Nagu õudusfilmis – vedeleb maas, juuksed salkus, küüned murtud ja verised, sest ta on kriipinud su hinge uksele sõnad KUULA MIND, ÄRA JÄTA MIND MAHA…
*
*
*
*
*
*
*
*
*
*
*
*
*
*
Üks naine rääkis loo sellest, kuidas kooselu algas. Naine ütles mehele:”Ole hea, pane sina voodipesu, ma teen seni toidu.” Toit oli valmis, aga magamistuppa minnes ja voodit nähes tegi naine saatusliku vea – linad olid hooletult üle voodi visatud ja muidugi hakkas naine seda üle tegema. Jäigi tegema. Nüüd, aastaid hiljem, ütles ta – ma poleks pidanud seda tegema, see oli mu elu suurim viga, pluss ma oleksin pidanud toidu põhja kõrvetama. Kusjuures korduvalt.
*
*
*
*
*
Teine naine rääkis, kuidas ema talle ütles abielu algpäevil: “Issand, tütar, su mees peseb ise sokke, kas sul häbi ei ole?” Sealtmaalt naise elu muutus.
*
*
*
*
Kolmas naine tunnistas, kuidas ta täiesti alateadlikult kordab oma ema mustrit – nõustub mehega pimesi.
*
*
*
jne
jne
jne
Kui kerge on teist inimest panna uskuma oma uskumuste mustreid? Kui lihtne on vanematel seda teha noortega? Või siis inimestega, kes satuvad uude, nende jaoks võõrasse olukorda. Miks me usume teise inimese mustreid? Sellep et meil endal ei ole seda mustrit? Kas sa usud kedagi pimesi? Keda? Miks? Kust sa tead, et ta teab? Aga kust sa tead, et see tema teadmine on sinule vajalik teadmine? Tema ei ole ju sinu lugu. Sul on oma lugu. Kui meid oleks lapsest saati õpetatud muljet avaldama ainult endale, oleks elu kindlasti teistsugune. Aga meid on võrreldud ja hinnatud ning me oleme võtnud juba lapsena omaks avaldada muljet kõigile teistele peale iseenda – vanematele, sõpradele, õpetajale, ülemusele, abikaasale, lastele. “Väikesed hiiglased” sellest räägibki – võistleme, avaldame muljet, püüame meeldida, täna olin ainult 8,4 punkti jagu hea, homme püüan teistest parem olla…
Kes sa oled, 4 kümpine naine? Kas oled naine, kellel pole hobisid, kelle enesehinnang on madal, naine kes on arg ja mugav arendama endas uusi oskusi, kasvõi õppima keeli või uusi arvutiprogramme, tegema trenni, kas lubad oma kehal jämedaks minna ega vaata enam, mida suhu topid ja selga paned, naine, kes juba pealelõunal mõtleb – õnneks on varsti öö, tripsutan end veiniga tuttu, elu on niikuinii varsti läbi…
Hallooo, naine! Nüüd on aeg lüüa selg sirgeks, minna õppima keeli, meikimist ja maalikunsti, midaiganes, mis sulle meeldib, on aeg reisida, sportida, kohtuda uute ja vanade sõpradega, tegeleda aktiivsemalt oma hobidega. Su uus elu algab nüüd! See on hästi huvitav aeg, kui ema ei pea enam olema koguaeg valvel ja tal hakkab tekkima nn OMA AEG. Nüüd, kus lapsed on juba tublid ja suured ning eeldatavasti oskavad ka vastutada enda eest ja oskavad teha endale võileibu, teevad vahet segamini ja korras toal, saavad ilma ema kõrvalolekuta ise kenasti hakkama. Ja see, et sa lõpuks ennast esimeseks tõstad, ei tähenda seda, et lapsed või pere on nimekirja lõpus. Omad pole seal mitte kunagi. See pole mõeldavgi. Sa tead ju.
Ja nüüd on sellel uuel algusel vaja olla tark ja teadlik. Tuleb väga täpselt enda jaoks selgeks teha, mida sa tahad. Kui sa ei tea, mida tahad, aga tead, et asjad peavad muutuma, siis oled juba suure töö teinud. Kui sa tead täpselt, mida sa enam ei taha, oled veel suurema tööga maha saanud! Kui sa nüüd ikka ei tea, mida sa tahad, siis – kas on õige kõrgematel jõududel paluda end muuta, kui nad on su juba loonud perfektseks? Või äkki oleks hoopis õigem enam mitte kuulata neid inimesi ja gruppe, kes sind muuta tahavad? Ma ikka mõtlen vahel, et kui kogu see meigindus ja rõivabrändid ühel hommikul maailmas ei eksisteeriks? Kui palju need maskid meid tegelikult muudavad? Kui sa elaksid pimedate maailmas, siis kui paljudele sa muljet avaldaksid? Aga oma Vaimu, oma kõrgema Mina, oma Sisehääle poole võib alati teadmatuses pöörduda palvega: “Palun juhata mind sinna, mida ma vajan! Juhata minuni see, mida ma vajan.”
Muide. Su ellu võib ahastava hüüde peale ilmuda su saatusekaaslane – õigele teele suunaja. Mis edasi saab, ja kuidas lugu kenasti lõpetada, lugege LaTene lehelt. Lugege kindlasti kõik need, kes on suhtesõltlased ja juba hädas selle nn saatusekaaslasega – http://latene.ee/index.php?route=module%2Fkbm%2Farticle&kbm_article_id=432
Jääda iseendaks maailmas, mis püüab sind kogu aeg muuta, on suurim saavutus. R.Emerson
Kui sa ei tea, mida tahta, siis allu alustuseks oma hetkesoovidele. Tahad minna peale tööd sõbrannaga kinno, mine kinno. Tahad ujuma minna, mine! Soovid üksi jalutama minna, mine. Ja nii arvesta oma soovidega iga päev. Sõida teise linna, külasta sealseid näitusi ja sõpru, kino, teatrit, kaubamaja. Jällegi ei maksa äärmusse minna – see, et sa endast äkki hoolid, ei anna sulle mingit õigust olla lähedastega ebaviisakas või hoolimatu. Hoia meeles, et pere ei ole selles süüdi, et sina päris iseennast enam ei mäleta või veel ei tunne. Samamoodi nagu sinul, on kõigil peres õigus iseendale, oma ajale ja sõpradele, oma vaiksele nurgale, oma mõtetele ja tunnetele.
Kui elad ilma oma sisehäält kuulamata, oled nagu tennisepall tühjas ruumis. Põrkad vastu seinu ja väsid.
Tunne on tühi. Ja mitte midagi ei toimu. Rabeled, aga tulutult. Kõik näib mõttetu.
Teadlikkuse tõus on võimas. Ta võib sind tirida väga paljudesse vaimsetesse gruppidesse ja tehnikatesse. Palun ole tähelepanelik iseenda ja oma tunnete suhtes. Tajun, milline suur lõks on kogu see nn vaimne maailm. Ära luba end (oma aega, raha, oskusi) ära kasutada. Kuula väga tähelepanelikult enda sisehäält ja kui miski natukenegi vastu hakkab – ära vaagi ega aja mingeid juuri ja põhjuseid taga – tee kannapööre ja lahku. Ära luba endaga manipuleerida. Ära looda naiivselt, et keegi muutub. Inimene ei muutu, sa lihtsalt saad teda rohkem tundma, see on kõik. Kui sa oled juba kord või kaks reha otsa astunud ja haiget saanud, ära otsi viga endas, ära oota naiivselt, et ehk ta eemaldub – see on sinu reha, võta vastutus – eemaldu ise! Sest kui sa seda ei tee, tulevad järgmised rehad. Teised ei pea muutuma. Sinul on vaja muutuda ja selleks need rehad tulevadki. Happy days! Kui sul käib kasvõi sekundiks peast läbi mõte – oot-oot, see ei ole mulle päris okei…, siis ükskõik kui oluline ja tore see inimene, grupp, tehnika ka ei ole, eemaldu sealt. Kasvõi selleks, et iseendas selgusele jõuda. Kasvõi ajutiselt. Eemaldu neist, kes sulle raskustunnet tekitavad, eemaldu neist, kellega sul on sõltuvussuhted. Sa ei pea mitte kellegi midagi seletama, põhjendama ega tõestama! Jah, on valus, kui kaotad kedagi, aga sa võidad iseenda ja oma imelise teejuhi – oma sisetunde – endale tagasi. Sa võidad teadlikkuse ja eneseusalduse. Kirssidega!
Üks mu lemmikuid, Zeland, on toonud hea näite – kui sa oled kunstisaalis ja pildid seintel ei meeldi sulle, sa ei hakka ju pilte seinalt eemaldama. Pildid ei liigu, sina liigud. Mine teise saali. Kõik geniaalne on ülimalt lihtne..
O.Wilde on öelnud, et mõned inimesed toovad õnne, kui tulevad, teised siis, kui lähevad. Aga on ka selliseid inimesi, kelle puhul nii tulek kui minek on puhas õnnistus. Ole alati tähelepanelik inimesega, kes tahab sind muuta. Ära nõustu kellegagi, kes sunnib sind tegema midagi, mida sa ei soovi ega saa teha. Eemaldu nagu hullust sellest, kes halvustab mõnda sulle kallist inimest või su perekonda. Kui inimesega seoses tekib segadus, võta endale iseenda tunnetuseks aega. Keegi teine ei saa sind aidata, sest KÕIGIL ON OMAD MUSTRID. Teiste elukogemused on nagu sõrmejäljed ja need ei kattu iial sinu omadega. Sinu sisehääl on kõik mis sul on. Ilma temata sind polegi olemas.
Vaimse maailma otsingud ei pea sugugi olema mingi õudraskelt tõsine rada, et lähed nagu Kristus, okastraat peas ja rist seljas. Vastupidi! Kui sul leidub nt hea sõbrants, kellega koos seda rada käia, siis on see ülilahe teekond. Minge ja võtke kergelt, tantsige ja naerge end läbi kursuste. Nokkige välja see, mis on hetkel vajalik ning viib edasi, olge kohal, teineteisele olemas ja toeks ja ärge jääge kuhugi kinni, ärge muutuge äärmuslikuks. Omavahel on tore ka jagada, arutada ja koos praktiseerida. Olgu see kerge, rõõmus, vabastav ja mõtlik teekond. Kui see on rassiv minek, siis ehk oled juba kuhugi kinni jäänud. Mine kergelt kui liblikas. Mis ei tähenda seda, et sa ei peaks süvenema ja olema pealiskaudne. Võta teeviidaks kergus ja sa oled alati õigel teel. Nii lihtne ongi valikute vahel olla. Kergus vs raskus. Avardumine vs sulgemine. Mida keha tunneb? Suhetega on sama valik. Kui su keha tunneb teatud inimesele mõeldes avardumise ja kerguse tunnet, siis on hästi. Kui kehas on raskuse ja sulgumise tunne, ole tähelepanelik.
Muide, sarnast tehnikat kasutavad mõned inimesed ka natuke teisel tasandil. Kui ellu tekib uus inimene, siis jälgitakse, kas ja kuidas rahaline seis muutub. Kas rahaline seis suureneb? Kui mitte, tehakse omad järeldused. Selliseid pluss-miinus tehnikaid on ilmselt paljudel kasutusel.
Ja siinjuures tahan ma jagada ka mõne inimese porisemist teemal “ma teen kõike nagu peab, ma olen juba mitu kuud lausa kellaajaliselt teinud, teen nagu ta õpetab, ja nii nagu vaja, aga ikkagi see ei aita!” Vbl sa kontrollid liigselt tehnilist poolt ega oska end sellest pingest vabaks lasta ja asja tundetasandil teha? Vaata, kogu see vaimne staff on koondnimetuse ENESEABI all. Enese abi. On raamatud, on tehnikad ja on õpetajad – nad on erinevate tehnikate sõnumitoojad. Kui sa oled ühte tehnikasse süvenenud 110% ja seda mitte ainult ei proovi, vaid ka täie jõu ja energiaga teed, aga see “ei aita” – eemaldu rahulikult, vbl see ei sobigi sulle, proovi midagi muud. Ja kui sa vaid iseennast kuulad, siis ehk polegi vaja midagi uut võtta, äkki on kõik, mida ammu oled vajanud, tegelikult sinu sees juba olemas, oodates vaid sinu enda tähelepanu? Aga ära tapa sõnumitoojat, mõista, et see, mida sa tarbid, nõuab enesega tööd, see on ENESE-ABI ja tõeliselt aidata saad ennast ainult sina ise.
Kõikjal ja koguaeg saab õppida, võtta endale vajalik ja parim, ning minna edasi. Kergelt. Millessegi ei pea kinni jääma, kõigest ei maksa teha oma elu eesmärki. Või sa arvad, et elul ongi üks eesmärk? Ma arvan, et igal päeval on oma eesmärk. Igal tunnil on eesmärk. Ole kohal, kuula oma sisehäält ja veendud selles ise. Elu on kerge. Kui on raske, oled vales kohas, valede inimestega, teed valet asja ega kuula iseennast.
Me muutume nende inimeste mõjul, keda kohtame. Ja paraku nii palju, et ei tunne ise ennastki ära. Yann Marteli.
Vabanenud Naised lähevad nö hulluks kätte. Ja hulluks ajab äärmuslikkus. Uuel lainel surfav naine (vahel ka mees) ei märka kahjuks seda õhkõrna piiri oma uue tegevuse ja äärmuslikkuse vahel. See piir on veel õrnem kui piir hullu ja geeniuse vahel. Läbi oma äärmuslikkuse oleks hea ka oma lähedasi näha. Jälgi end. Kui sinu jaoks enam midagi muud ei eksisteeri kui ainult su uus surfilaud kõrglainel ja kogu pere peab nüüd päevapealt sinu rütmi järgi elama, siis see on kõigile raske. Äärmusse sattunud naine on nende uute asjadega nagu vabaks lastud loom. Ta tahab avastada, lõpuni minna kõiges, mida ta ei tunne, mis on temale uus ja põnev, tal on alateadvuses aktiveerunud mingi kiiks, et ta on aega kaotanud ja nüüd tuleks tegutseda! Halloo, sa oled ju kasvatanud ja kasvanud koos oma perega – ja see ei ole küll kaotatud, vaid hoopis võidetud aeg! … Meestele siin soovitus – las ta möllab veidi, hoia tal silma peal. Ses mõttes, et ta tunneks end sinuga turvaliselt, julgeks jagada ja oleks sinuga avatud, märka teda nüüd natuke rohkem, ole kohal, kallista ja ütle:”Kõik on hästi.” Naised on erinevad, mõni on jonnakas ega lasegi end aidata – muide, hiljem võib ta sind süüdistada selles, et sa lubasid tal möllata. Vali tark kesktee. Julgusta teda jagama, mis temas toimub, ole lugupidav. Lase tal olla, toeta, aga hoia teda ka õrnalt kahe jalaga maa peal. Kui oskad taibu olla, suudad sa ta väikeste nippidega äärmuslikkusest välja tuua – märka teda rohkem, ära halvusta ega mõista hukka, minge koos reisile, tehke koos midagi täiesti uut jne. Kasvage koos! Ja jumala eest – rääkige, suhelge, naerge! Parim on kallistus. Alati toimiv. Ennastotsiv ja alles avastav naine ei vaja mingit mõistmist, sest ta ei mõista iseennastki absoluutselt. Tema mees on teda kallistanud vaid teatud ühel eesmärgil. Aga naine vajab lihtsalt embuses olemist, mõnusat turvalist hoidmist. Väga. Mõistmine tuleb hiljem.
Ükspäev käis mul külas imearmas naine, kellega arutasime eluasju ja värki, nii tore oli. Ta tõi mulle paari villaseid sokke, mis olid erinevat värvi. Ülikõva! Sõime kahepeale süümepiinadeta priske koogi ja nautisime olemist. Ta on hetkel oma eluga selles kohas, kus kerkis küsimus – mis on selle kõige mõte? Läksin õhtul magama ja mu peale tuli koos tekiga täielik selgus – sel ei olegi mõtet. Pole mingit põhjust otsida kõiges mõtet ja tulemust ja ülevaadet jne. Mis siis, kui elu lihtsalt on? Ja miks me otsime mõtet? Miks me ei võiks otsida tunnet? Võib-olla ma ise olengi kõige mõte? Võib-olla minu enda rahulolu ja õnnetunne, tänulikkus ja hetke väike rõõm ongi elu kogu mõte?
Mind on alati julgustanud pisut hull Osho. Panen siia temaltki väikese katkendi:
“Ära kuula kedagi, vaid jää iseendaks! Lihtsalt kõnni neist mööda, ole ükskõikne. Kui hakkad kõiki kuulama, ärritavad nad sind nii või teisiti. Sa ei suuda kunagi oma keskmesse jõuda. Igaüks peab muutuma ekstsentrikuks. See tähendab “tsentrist, keskpaigast väljas”, ja me kasutame seda hullude puhul. Ja kogu maailm aitab sul muutuda ekstsentrikuks, sest kõik tirivad sind kuhugi. Su ema tirib sind põhja poole, isa lõuna poole, onu räägib sulle ühte asja, vend midagi muud. Su naine muidugi tirib sind teises suunas – kõik püüavad sind kuhugipoole minema sundida. Vähehaaval saabub hetk, kus sind pole kusagil. Sa jääd lihtsalt ristteele ega liigu kuhugi. Vähehaaval saab sellest su elu – sinust saab ekstsentrik. Ja kui sa kuulad edasi teisi ega kuula oma sisemist keset, siis see olukord jätkub. ..”
Siin võib ema,isa, onu ja venna asemele asetada näiteks erinevaid vaimseid tehnikaid, igasuguseid nõuandjaid, õpetajaid … siis saab ehk pilt veel selgem olema.
Ei ole vaja küsida teistelt küsimusi – kes selles süüdi on, miks see nii on, kes ja kus vigu tegi, kas ta armastab või petab mind, milles mu vanemad eksisid, kuidas paremaks saaks minna jne? Teised teavad neid vastuseid ainult nende elust ja kogemustest lähtuvalt. Sealt saad vaid näiteid. On hea kui sobivad, aga need on võõra elu näited ja kogemused. Vbl sul ei ole selle võõra eluga mingit pistmist, aga sa võtad need näited omaks, elad nende järgi… Mis siis võib toimuda, kuidas siis elu muutub? Kui oled astunud võõrale elurajale, mida katavad võõrad kogemused?
Kuula, hoia ja armasta oma sisetunnet. Ta on kõik, mis sul on. Töö iseendaga on ainus tänuväärne töö, kus ei eksisteeri iial tööpuudust ja millest ei lähe me keegi pensile. Õnneks! 🙂
Ma olen naiste poolt. Ma pole meeste vastu.
