Eks meis kõigis kükkavad need kaks tüüpi kuskil sees, point on vist selles, kumb on domineeriv pool. Ja äkki on asjad hoopis nii, et teoreetik on naispool ja praktik mees? Või vastupidi? See mõte tuli mulle, kui mitu helistajat järjest kurtsid vanade asjade üle. Olukordi, mida nad kirjeldasid, olin neilt kuulnud juba kordi. Kui ma pakun, mida ma ise antud olukorrast arvan või kuidas näen, öeldakse – ahjaa, ma tean küll, aga unustan ja reageeringutega jaurates ikka ei tea, mida teha…
Kui sa ei tea, kuidas iseennast aidata, siis sa oledki teoreetik, kes on hea kuulaja ja tubli õppija. Või kui sa oled tugev teisi õpetama, aga ise ahastades juukseid sikutad ja endale nõu anda ei suuda, oled teoreetik. Üks pole halb ja teine pole hea, lihtsalt kui jääda liiga kauaks teoreetikuks, asub Elu praktilist osa korraldama ja see ei pruugi olla lillepidu. Kas te pole tähele pannud, et on uskumatult palju inimesi, kes iga oma probleemi taandavad lapsepõlve ja ütlevad igaks vabanduseks, et neil oli raske lapsepõlv, nad said tappa või neid mõnitati koolis jne. Teate, mis mul üks sugulane selle peale kostis? Kirjutan siia tema sõnad:
“Ma sittusin ka titena püksi. Aastakümneid enam ei situ …”
Kõlab julmalt, aga nii on. Ma pole kunagi paremat lauset selle teema kohta kuulnud ega lugenud. Just nii lihtne see kõik ongi, pole vaja asju keeruliseks mõelda ja raskeks mäletada. Nii nagu püksitegemine sinnapaika jäi, nii jäägu ka KÕIK ülejäänu.
Kui midagi juhtub, eriti ebameeldivat, siis me reageerime. Aga külmutame hetke! See on suur hetk. Isegi kui sel hetkel suuta mõelda:”Ok, mis ma tavaliselt selles olukorras teen?”, on teadvuses toimunud muutus. Siit edasi läheb libedalt, sest oled oma teemast – oma reageeringust teadlikuks saanud. Kas pole vahel hoopis nii, et ega asjade juhtumine närvi ei aja, närvi ajab automaatreageering. Tuleb leida teistsuguseid suhtumisi, eriti humoorikaid, teha midagi täiesti ootamatut. Teha midagi millegagi, mis on alati kättesaadav, kasutada keha – nt teha kümme sõrmenipsu, kümme kükki, endale viis paid, lugeda luuletust. Kõige lähemal sulle oled sa ise, seega – hinga, naerata, ütle endale: “Mina saan alati hakkama ja olen alati hoitud!” Kui midagist tarka esmaabina pähe ei tule, siis võib näiteks kasutada Zelandi absurdiluuletust ja õpetada see selgeks ka oma lapsele, et ta tulevikus vihastades ei sajataks, vaid loeks hoopis:
Oranz on taevas, oranz on meri,
oranz on rohelus ja kaamel ka.
Oranzid emad oranzidele lastele
oranze laule oranzilt laulavad.
oranz on rohelus ja kaamel ka.
Oranzid emad oranzidele lastele
oranze laule oranzilt laulavad.
Anna endale abi. Seda eneseabi tähendabki. Anna endale ise abi.
Minu elumuutev lause oli “Mina olen see, kes mina olen.” Nii naljakas ja kummaline on täna meenutada, et kunagi tundus see mulle isekas. See imelihtne lause viis mind vaimule lähemale kiiremini kui nii mõnigi keeruline õpetus. Ma olen see, kes mina olen. Mina pole ainult keha. Tänu kehale olen ma vaid nähtavaks saanud.
Endaga tegeledes liigub elu üha sinnamaale, et pole üldse vaja enam reageerida, sest ellu enam selliseid asju ei tule. Ikka tuleb üht-teist, aga reageeringud kaovad, tunded jäävad, ja saab võtta kõike, mis tuleb, kui toredaid külalisi. Ok, tulid, istuvad mingi aja ja lahkuvad. Nende toodud kingi – Kogemuse – paneme kõrva taha. Tänutunne.
Ja siin ei saa end petta, et ahh, teen näo, et ei reageeri, mul on savi ja suva. Reageering kas on või mitte. See on hea praktika, millega iga päev tegeleda. Iga päev õppida, iga päev üllatada end iseenda reageerimise – suhtumisega. Miski ei saa algust väljaspoolt, väljastpoolt tulevad ainult peegeldused ja reageering. Kasvamine algab seest. Iseenda seest. Keskmest. Mina kõrvalt. Minast.
Et seda osata, peaks kuskilt otsast alustama. Ainult et – tuleb enda ees aus olla, kui soovida tulemust näha, ei saa jääda teoreetikuks. Praktiseeri. Sa saad hakkama. Pole kuskile pageda ega mõtet kurta, et mis sul viga rääkida, mul pole ju mingeid võimeid, ma olen tavaline inimene. Inimese ainus viga ongi see, et ta ei näe ise, kui võimekas ta tegelikult on. Arvan, et kui inimene keeldub end võimekana nägemast, siis kingib Universum talle katsumusi oma võimekuses veenduda. Kahtlen, kas meist keegi sooviks sellist kingitust?
Jää keskmesse. Keskmes on alati kuum suvi ja siia ilmaviiuliving ei ulatu 🙂
Milline õnn!
Mitmemilline ja
Maasikamaitseline!
