Olen lummatud Aleksandr Šepsi raamatust. Tõtt öelda eriti palju uut ei lugenudki, sest olen käinud tema seminaril, aga raamat tuletas kõike üksikasjalikumalt taaskord meelde. Kindlasti panen siia edaspidi veel mõned katkendid, aga seoses tänase hingedepäevaga, sobib see lõik hästi.
“Surnutega ühenduse võtmiseks ei ole vaja teadlikku kutset. Piisab mul vaid lahkunule mõelda ja kui ta ei ole uuesti sündinud, siis reageerib ta minu mõtetele ja tuleb mu juurde. Hinged ei tule spetsiaalselt millestki rääkima või mingit saladust avaldama.
Kõnnime maapinnal tänu gravitatsioonile. Seda ei ole näha, ent see on olemas ja hoiab meid planeedi pinnal ega lase meil kosmoseavarustesse lennata. Nii leiavad meid ka surnute hinged, kuuldes meie kutset. Hinged leiavad meid mõttekiirusel. Nad rändavad peenmaailmades. Ja kui meenutate lahkunut, siis isegi, kui ta on sooritanud oma ülemineku, liigub ta tahes-tahtmata siia, teie juurde.
Kõige rohkem kahe aasta pärast kaob hingel mälu ja ta ei saa aru, kes te olete ja miks teda siia kutsute. Ent ta tuleb siiski. Ta teab, et olete samast perest, kuid ta ei mäleta enam teie kutse põhjuseid. Kuni hing on teie lähedal, ootab ta kogu aeg, millal temast lahti lasete ja millal ta saab oma ülesande juurde tagasi pöörduda…”
Aleksandr Šeps “Meedium. Otsides elu mõtet”
