Milline oleks elu, kui me selle pildil oleva tõe juba lasteaias oleksime ära õppinud?
Mul on kaks väikest sugulasetirtsu, üks pea 3ne ja teine 4ne. Kaks kanget mu hoovis. Noorem tuleb kaebama: “Ta ütles mulle, et ma olen väike, aga ma ei ole ju!” Kükitasin ta ette maha, vaatasime teineteisele silma ja ütlesin: “Muidugi ei ole. Sa oled ju suur ja sa ise tead seda. Sa tead ju, et sa oled suur tüdruk?” Preilna hoiab minuga silmsidet ja noogutab agaralt. Jätkan: “Kui sina tead, et sa oled suur, siis võib tema ju ükskõik mida öelda, sina sellest väiksemaks ei muutu. Ta võib öelda, et sa oled kutsu või pall, aga sa ju ei ole, sa oled hoopis suur tüdruk. Sina ju tead, kes sa oled – kuula ennast – siis on kõik hästi.” See, mis 2,8a tüdruku hinges ja peas sel hetkel toimus, oli väga põnev läbi ta silmade näha. Ta oli nii kohal. Nägin, et ta sai aru, aga ahtake sõnavara ei lubanud mulle vastata. Veerand tunni pärast tuli ta tagasi sama teemaga, aga seekord justkui kinnitust saama. Kordasime üle.
Jah, me võime öelda – ära kaeba, see pole ilus, ole sõbralik ja arvesta teistega, aga iga kell on võimalus toetada, mõista, avardada ja avarduda ise. Jumal tänatud. Elu on imeline ja lapsed on Elu Õied, elustades ükskord suurte õitena kogu selle me kunagise väetise ja kannatlikkuse.
Näib, et see 4aastat tagasi loodud pilt on netis enim jagatud. Inimene vajab tunnustust, toetust, avardamist ja avardumist. Vajab sisemise tõe tunnustust ja hoidmist eriti lapsena. Olgu see pilt siis siingi lugeda, vaadata ja kogeda… Aitäh Osho!
