Esimest korda ma läksin kehast välja, kui olin umbes neljane-viiene. Oli õhtu, vanemate juures istusid külalised, jõid-sõid, rääkisid oma suurte inimeste jutte, ning mind saadeti magama. Olin alati kuulelik, läksin voodisse, kuigi erilist und ei olnud. Üritasin mõnda aega magama jääda, hõljusin oma mõtetes ja kuulsin, kuidas suures toas kulgeb suurte inimeste jutt. Siis mõtlesin, et tõusen ikkagi ja võib olla mängin natuke enda toas või lähen vaatan, mida vanemad teevad, äkki lasevad ringi kolada natuke. Läksin koridori, piilusin ettevaatlikult suurde tuppa, oodates kuni mind märgatakse. Keegi ei pööranud tähelepanu, nii et ma astusin sisse ja seisin juba «peolaua» kõrval. Vanemad ega külalised ei vaadanud mind. Kulus vähem kui minut aega, kuni ma sain aru, et keegi EI NÄE MIND.
Hommikul küsisin vanemate käest, et kas nad on mind näinud ja kas nad ei pahanda, aga nad ei saanud aru, millest ma räägin, arvasid, et see on niisama unenägu. Sellest ajast hakkas selline imelik elamus toimuma vahetevahel, ma ei saa öelda täpset ajavahemiku ja sagedust. Kui olin 13, hakkasin uurima teoloogiat, esoteerikat, filosoofiat ja erinevaid usundeid. Sellest ajast hakkasin kehaväliste rännakutega juba sihipäraselt tegelema, kuna hakkasin aimama, mis tegelikult toimus minu keha ja hingega. Teadvustatud unenägudes leidsin oma pääseteed, kuna reaalsus oli robustsemast jubedam, nullised perspektiivid ja täielik psühholoogiline tupik.
Siiamaani on kehaväline praktika olnud suur osa minu elust, ilma selleta ma ei suudaks elada, ei saaks hakkama, ei oleks see, kes ma nüüdseks olen, ei võidaks ka Tuleproovi. Olen veendunud, et kehaväliste rännakutega saab hakkama IGA inimene, kui tal on selleks piisavalt soovi. Olen veendunud, et iga arenev hing vajab neid elamusi, saab selle praktika kaudu uusi võimalusi, inspiratsiooni, jõudu, usku endasse ja lihtsalt fantastilist elamust, mida teistmoodi MITTE KUIDAGI ei ole võimalik saavutada.
See on uskumatu, kui palju inimkond on kaotamas võimalusi ja aega, lihtsalt sellepärast, et öösel on harjunud niisama «magama», st vajuma tühja auku, peale mida ei mäleta, kuhu ja milleks on kadunud 7-9 h. See aeg jääbki nö «maha magatuks». Mõned mäletavad unenägusid, kuid ei oska neid interpreteerida ja kokku panna, rääkimata unenäo õigest tõlgendamisest ja kontrollimisest.
Luupainajad, õudusunenäod, unetus — kõigest sellest on võimalik lahti saada ja pöörata enda kasuks. Ma pakun teile sellist võimalust, mul on suur kogemus, pidev praktika ja parimad tehnikad. Ma aitan teid avastada uusi võimalusi, tõeliselt maagilist annet, andes teile kõige tõhusemaid meetodeid ja lihtsaid instruktsioone. Tühjusse kukkumise asemel ma pakun teile imelist kogemust, oma annete avastamist, inspiratsiooni ja tähtsamate vastuste leidmist. Õppige, täitke oma unistusi, korrigeerige reaalsust, koguge jõudu ja tarkust öörahu ajal. Selleks on võimeline igaüks.
Alisa
