Ma armastan raamatuid.
Olen armastanud oma aja algusest peale.
Aga raamatuid on igasuguseid. Kooliraamatud meeldisid mulle vaid septembri esimestel nädalatel, edasi kaotasid nad igasuguse põnevuse ja muutusid kohustuseks. Veel hullem lugu oli kohustusliku kirjandusega. Mõtlesin juba koolis, et mis siis saaks, kui nad lihtalt asendaksid sõna “kohustuslik” hoopis keelatud kirjanduseks. Siis oleks lapsed juba jonni pärast lugenud. Olin juba lapsena Rebel….
Üks osa raamatutest on kindlasti lemmikraamatud. Ja needki jagunevad. Mõne võtad veel kunagi kätte, mõnda ei võtagi, aga ikka on soe teadmine, et see on mu lemmik. Ja mõni õpetlik lemmikraamat kaotab oma uudsuse ja lemmikutiitli, kui oled jõudnud järgmisse klassi. Loogiline.
Mul on meie “Sõnumid” köögis aknalaual, alati käeulatuses. vahel ma võtan hommikul ja küsin – millele peaksin täna tähelepanu pöörama? Huvitavaid lugusid hakkab hargnema igal hommikul, aga täna tuli kaart, mis küsis, kes mu elu juhib ja kes võtab vastu otsuseid, mina või kes? ja koos temaga libises välja kaart, mis ütles et tuleb tegutseda. Nii nii…
Kopkop- Kes on? Toodi uus raamat! Koguni 2!
Ma nimetan neid usukuulutajateks, aga nad on vist jehhoovatunnistajad või misiganes nime ma siin ütlen, ma ei ole kindel, kas ma panen õigesti, aga vahet pole. Las ta olla mu jaoks Inglinaine, sest ta ongi olemuselt ingel. Aga oluline on see, et nad võtsid lahti piibli ja lugesid sealt lõigu – mis meie keeli tõlgituna ütles mulle – Vähem möla, pikem samm!
Tegutse – on tänase päeva märksõna. Sama ütles Zeland oma tänases õppetunnis.
See naine, kes siin käib, piibel ja raamatud kotis, on väga eriline. Ta on soomest ja elab nüüd Eestis. Ta ei ole kunagi pealtükkiv, temaga koos liigub aeg mingis teises rütmis ja ta küsib alati:”Pole ammu näinud, kuidas sul läheb?”
Tal on alati aega rääkida ka muust, kui Piiblist, ja meie jutuajamised on vahel niivõrd põnevad! Kusjuures meie tõed kattuvad ja mahuvad kenasti kokku. Elutõed ja piiblitõed. Ei põrku, vaid kattuvad pehmelt ja sujuvalt. Kui me algul, 7 aastat tagasi, läksime päris teravaks, siis ma arvasin,et ta enam ei tule. Kui ta esimest korda käis, siis küsis, kas mul küsimusi. Kuna see oli mu elu ingliaeg, siis palusin rääkida inglitest. Ta rääkis Miikaelist. Ütlesin et Miikael eriti ei huvita mind, räägi teistest. Tema ikka et Miikael nii ja naa, et tiba boss ka, aga mu kannatus oli tol ajal väga õrn, ma palusin et ta räägiks Urielist ja Chamuelist ja Metatronist ja Jophielist ja Zadkielist ja Urielist…siis pani teine tädi raamatu kinni ja arvas et nüüd hakkas neil kiire. Järgmine kord küsis ta, et mis ma arvan Jumalast, ma arvasin, et ma ise olengi Jumal ju. Sellepeale vakatas teine tädi vait ja tõusis püsti ja sosistas Inglinaisele, et siin pole midagi teha… Muidugi ma olin bravuurne. Ma olin alles sattunud inglimaailma ja mul oli mingi vajadus tõestada – ma tean, ma tean!Milline rumalus!
Aga see inimene, kes siiani mind korra kvartalis külastab, Inglinaine, tema on jäänud. Tunnen tema kindlameelsuse ja elusügavuse ees austust ja ta meeldib mulle just sellena, kes ta on, hoolimata sellest, mida ta teeb. Olen talle väga tänulik.
Kord suvel juhtus aga nii et meil olid majutuses tuttavad soomlased, kes ka eestikeelt päris kenasti räägivad ning Inglinaine ja soomlane said grillmajas kokku ja kuna nad on head suhtlejad kõik, siis eestikeelne jutt võttis kohe hoogu. Kõrvalt oli neid lausa müstiline vaadata, eriti kuulata. Nautisin absurdi mitu minutit ja lasin neil jutustada ja rõõmustada eesti keeles. Siis küsisin, et naised, kustkohast te tulete. Ja mõlemad soomlased vastavad korraga puhtas eesti keeles:”Soomest ju!”
Aga nüüd ma lähen tegutsema. Ja enne kui ma “Avalda” vajutan, kirjutan sulle ajakirjast “Ärgake!” vääniku väänatud lõigu.
ÄRA ANNA ALLA, SEST:
1. Olukorrad muutuvad
2. Abi on olemas
3. Eksisteerib võimalus
Johhaidii… pole võimalust ei muretseda ega viriseda!
TEGUTSEME!