Blogi nr 1

Crystal tegi ettepaneku lihtsalt lebada ta kätel ja lainetel, et saaks kasvõi korraks tunda, mis see endast kujutab. Olin hullult krampis ja oli hirm, aga tahtmine proovida ja usaldus olid suuremad kui miski muu! Ja ma sain vist mõneks sekundiks ennast lasta päris lõdvaks ja tunnetada nende sekundite jooksul, kuidas on tunne lebada lainel, kui sind ei hoia enam ainult käed, vaid hoiab vesi. See kestis vaid sekundeid ja vett oli ehk pool meetrit, kui sedagi. Aga kogemuse ma sain ja see oli nii võimas, et kui ennast püsti ajada üritasin, siis kukkusin tagasi vette. See oli väike samm kehale, aga tohutu hüpe rakutasandil! 🙂   Eelmise aasta aprillis käis Crystal Hawaiil. Naastes andis ta märku, et oleksin valmis veekatseks. Milles see seisnes? Crystalil olid ninanäpid, millega sai ninasõõrmed kinni vajutada. Siis õppisime vee alla minekuks vajaliku hingamise selgeks. Ja kunsti muud polnudki, kui vee alla üritada minna. Mina, kes ahmis õhku ka dushi all olles, kui vesi sattus vastu nägu voolama… Mina, kes oli Egiptuses lainetes uppunud, olles vaid põlvini vees…. Mina, seesama mina, nõustus äkki minema vee alla. Enne vanni minekut oli mul mingi tunnetus, et kui see värk mulle ei meeldi- ma seda ei tee. Et kui ma kardan, siis ma kardan ja kogu moos. Olen siiani sellega elanud ja elan edasi, so what? (Vana mina mässamas!) Aga ma ei kartnud! Ja rohkem kui vesi ise, palju rohkem hämmastas mind see, et ma lubasin end vee all loksutada, lubasin end vee all liigutada üles-alla ja edasi-tagasi… Ma lubasin endaga seda kõike teha. Miks? Vastuse leidsin siis, kui kujutasin ennast vee all suunama ja hoidma kellegi teise ja kohe tuli ka tulemus- hakkasin rabelema ja lükkasin end ülespoole. Sain aru, kui oluline on usaldus. Ja Crystalit ma usaldasin tõesti täiesti. Nii vees kui kuival. Ilmselt oli usaldus üks olulisemaid punkte ka meie koostöös. Olin vee all ja tundsin end turvaliselt, sest vann on ikkagi vann ja nö tugev “jalad maas” tunne olemas! Õigemini mitte jalad maas vaid kõht maas 🙂 Mida aeg edasi, harjutus harjutuse haaval, pehmelt ja aegaandvalt, tundsin, kuidas kadus igasugune õhu ahmimine. Lihtsalt õhk oli omaette ja vesi oli omaette, mingi aja möödudes nautisin juba vee all olemist. Veealust liikumist ja keha lõdvenemist. Aga mida sa liigud, kui ruumi on vannijagu.   Aeg läks edasi ja juba paari päeva pärast tõi elu järgmise üllatuse Heleni näol, kes omab peale toredate laste ka suurt basseini. Vesi oli mõnusalt soe, aga mind ehmatas sügavus. Rinnuni. Tõeliselt ehmatas. Ma muidugi olin hullult kaval ega näidanud seda omast arust välja, aga paraku see on ju kohe vees tunda- oled krampis. Eks jälle otsast peale! Ninanäpid, veelkord meeldetuletuseks õige hingamine ja algas vaikne mõnus õõtsutamine, kehapinge andis vähehaaval järele. Sa lihtsalt lebad kätel ja sinuga liigutakse vees. Vähehaaval ja õige tasa, õrnalt ja väga väga kannatlikult harjutatakse sind vee sügavusega. Nüüd, takkajärgi saan ma aru, kui suurt kannatlikkust see õpetajalt nõuab. Kõige harjumatum ja imelikum oli minu jaoks algul kõik, mis sünnib kõrvadega. Kuna silmad on kinni ja nägemiskontroll puudub, siis üritasin hakata olukorda kontrollima kuulmisega. Mitte isegi olukorda, vaid pigem vee sügavust. Müttasin selle sügavuse kontrollimisega omast arust kaua, seni kui tegin vees midagi väga imelikku, seda ei oskagi kirjeldada, aga korraga tekkis tunne, et olen väga sügaval ja samas lausa veepinnal, peas keerles. Nagu karussell. See oli huvitav ja see ajas naerma. Naer oli lõdvestav. Pinnal olles sain Crystalilt teada, et tegin vee all kukerpalli. Lahe! Peale seda muutus kõik- pinge kehas andis täiesti alla ja kontroll hingamise üle rahunes ning kadus. Soovitan kõigile, kes selle kukerpallikogemuse saavad- tehke teine veel ja tehke ka kolmas kohe otsa. See murrab kõik. Kui siin toppama jääte, siis lükkate oma täielikku lõdvestumisnaudingut ise edasi. Aga seda pole ju vaja teha. Siis ma veel ei teadnud, et paari tunni pärast saan ma hakkama vee all ka kolmekordse kukerpalliga ja seda ise tehes!! See oli tõeline veealune tähelend!   Väga huvitav ja imeline on asi, mida Helen ja Crystal Ra nimetavad delfiinide tantsuks. Lihtsalt oled ja libised vee all, vahepeal kellegagi kokku puutudes,üle libisedes, vee all kaob tahtmine kontrollida- kes sinuga koos vee all libisevad nagu delfiinid, kes sinust möödub või keda sa keerutad. Sellest on täiesti ükskõik, igasugune lähedus on täiesti normaalne, vaba, lihtsalt on, ilma ainsagi kompleksita. Olimegi vee all nagu väike delfiiniparv. Eks see oli ikka naljakas ka algul, sest see oli kiire ja rabe, ja saime nii mõnegi muhu võrra rikkamaks, aga mida aeg edasi, seda rohkem tahtsin juba olla vee all, sest tunnetasin, et ma ise ei pidanud enam kontrollima isegi hingamist. Keha lihtsalt ise teab, millal on õhku vaja, kerkib pinnale, võtab selle, ja sukeldub taas vee alla teisi delfiine otsima.  See on imeilus ja väga lõdvestav kogemus. Täiesti omaette maailm. Maailm, kust ei taha ega taha välja tulla. Ja kui oled välja saanud, siis mõtled- tahaks tagasi! Peale selle veealuse maailma õpetati mind ka vee pinnal libisema ja ujuma. Olümpiamängudele Eestit esindama ma just ei kandideeri, aga paar meetrit üle basseini ma libisesin ja siplesin mingit x-stiili :))) Ma tajusin siis veel väga ähmaselt, millega ma olin hakkama saanud. See tajumine tuli hiljem magusa naeratusena pidevalt meelde. Nagu ka sõnad, mida pidevalt seniilsena kõigile tuttavatele telefonis kordasin – ma oskan ujuda… Kes teadsid mu veehirmu, need reageerisid nagu filmis- “Midaaaaa??? Sina ja vees?”  Kui Heleni juurest ära tulime, siis oli küll väga sarnane tunne nagu peale transformatsiooni. Kõik oli nagu matrix ja kõigest oli ka pisut savi. Oluline oli enda tunnetus, keha tunnetus, uue mina tunnetus. Ja see oli väga meeldiv ja müstiline. Eks seal oli tiba uhkust ka!!! Raskelt rahul iseendaga, oma kehaga. Täielikus tasakaalus. Kõikide olemise tasanditega. Super! Uni tuli hea.   Ülejärgmine päev. Luksvärk Swisshotellis. Sõna bassein mõjub kui magnet. Läbi klaasi paistis särav ja inimtühi bassein trenniruumi nagu magustoit. Siis ma veel ei teadnud, et magustoit on pisut jahe ja ulatub mulle lõuani. Aga ma sain ka sellest üle! Ja tõesti selgub tõsiasi- ei ole olemas külma vett. On olemas ainult minu suhtumine. Ja minu suhtumine külma vette OLI ikka suhteliselt jahe. Kui hakkasime jällegi tegema hingamisharjutusi ning natuke olin vee peal “ujutatud”, suunas Crystal mind sügavamale vette. Aeglaselt vee alla keerates ehmusin, sest kõrvad tahtsid jälle hakata basseini sügavust mõõtma. Mässasin sügavuse tunnetusega, seni kui Crystal mu vee all kukerpallitama suunas. Hakkas kergem, sest keha sai kukerpalliga jällegi selge signaali- siin pole midagi kõrvadega enam mõõta, sest sügavus -kui selline- on päris totter illusioon. Nii oligi. Tuli jälle rõõmsalt tõdeda, et saan hakkama vee all ja peal ja olen endiselt uppumatu.  Delfiinide tants vees oli vägaväga ilus, kuna ruumi jätkus kahele delfiinile terve suure basseini jagu. Soomlastest vanapaar tuli korraks küll vette, aga nähes meie imelist sünkroonset delfiinitantsu, lahkus millegipärast väga kärmelt, olles teinud kaks korda konnaliigutusi ja kolm kükki. Jällegi- suhtumise küsimus. :))) Me olime vees mitu tundi ja külm vesi kaotas oma jaheduse, keha tasakaalustus ja elas täiesti oma elu, voolates, keerates, libisedes vee all koos teise delfiiniga. Unustades kõik maapealse ja veevälise.  Ma soovitan seda kõigil läbi elada. Ja kes selle kohta rohkem teavet tahaksid, olen nõus jagama nii infot kui kogemust, numbreid ja aadresse. Õpetaja on leebelt kannatlik, oskab hinnata hetke, hinnata hetke pühalikkust ja kingib seeläbi imelisi kogemusi. Soovitan seda kõigile, mitte ainult neile, kel on mingi veehirm, sügavusehirm või on teil suhtumine- vees ainult ujutakse või mure sellega, et ebamugav on nägu vee alla panna jne. Delfiinina vee all liueldes kaob muu maailm, kaovad igapäevaaskeldused. Sul on võimalus olla kohal, olla olemas. Olla elus. Pole vaja kontrollida oma elu ega arveid, ei suhteid, ei aega. Isegi hingamist ei pea enam kontrollima, sest keha on võrratu- ta juhib end ise, ta hingab ise! Selles on midagi müstilist. Oled ainult sina ise oma olemises. Ja kui veab, siis ka mõni teine lõbus delfiin. Ja mis lõpuks saab? Kui sa basseinist välja lähed (peale delfiinitantsu lahkud sa veest ilmselt vastu tahtmist või sunniviisiliselt), siis on lõdvestunud ja tasakaalus nii su keha kui ka vaim. Tulemus on igati super. Eriti mulle, kes ma “uppusin” isegi vett täis vannis, kes ma olin hingetu, kui dushist vesi näkku pritsis…. Ja nüüd ma ujun. Mina sain hakkama, saad ka sina. Võita on rakumälu murdmine koos vapustava kogemusega ja kaotada pole peale foobia muud midagi. Lubage elul endale teha see teene ja laske veehirm endast lahti sel lihtsal ja ilusal moel.