Hei, kallid… päris vahva aasta oli. Iseendasse eemaldumiste aasta. Mida rohkem vana ära andsin, seda enam sain uut juurde. Mida enam väljast sissepoole pöörasin, seda enam kasvasin. Selgub et iseendas on tõega rohkem kui väljas. Ausõna, ma pole sellest kunagi...
Leidsin selle loo Facebookist ja andke südamest andeks, kui selle siia kopin, sest ma ei näinud kuskil kirjas autorit. See lugu liigutas mind – Ühel õhtul kutsus poeg ema restorani õhtusöögile. Ema oli juba vana ja nõrk ning ajas seetõttu söömise ajal toitu...
Ühel päeval nägin netiavarustes ringlevat fotot, millel tekst: “Kas tead mis on tugev olemise juures kõige raskem? See, et keegi sinult kunagi ei küsi, kas sul on valus või kas sa vajad abi.” Lugesin seda ja tunnetasin, et midagi on selles minu jaoks...
See nädal on eriline, sest selles on eriline kuupäev. 11.11 Pane tähele, mis olemises sa oled sel kuupäeval. Kõik see mis sa oled, võimendub ja virvendab veel pikka aega. Kui oled rahus ja vaikuses, jääd sinna sügavamale oma keskme kuningriiki pikemaks ajaks, võid...
Sa ära tüüta lahkunuid. Iga su ohe “kui oleks, kui saaks…” võtab neilt ära kõige olulisema, mis neil teisel pool loori on – aja. Ja kui sa sealt kedagi kutsud, jätab ta kõik, mis talle seal oluline, ja on hetkega su kõrval. Kuid milleks?...
Minu ema sai täna 82 ja ma nägin imelist kingitust. Kuigi ma tegin oma emmele igast vahvaid üllatusi, tegid lapsed vanaemale superkingituse. Noorem poeg helistas Austraaliast vanema poja telefonile ja Mamma sai oma elu esimese videokõne teha. Seda rõõmu on võimatu...
