Kui palju olen kogenud viimastel nädalatel vanemate inimeste olemise tuska, tühisust, tõrjutust. Nad on väsinud, pahurad, elavad illusioonis… ja paraku enamuse ajast ka oma minevikus. Olen püüdnud anda ideid, hoogu, suunda, jõudu, julgust. Paljud kardavad. Muutusi, pagulasi, rahapuudust, surma. Kallid vanaemad-vanaisad, tehke palun midagi, muutke hirmud rõõmuks. See oskus ei ole ei riigi, apteegi ega sotsiaalhoolduse pärusmaa. Ainult te ise saate muuta oma mõttemustreid! Ainult ise saate valida neid mõtteid, mida mõtlete. Te suudate ju istuda ja hoida pintslit, luua mustreid sokkidesse-kinnastesse, nikerdada puust asju, jagada ja talletada oma mõtteid, kogemusi. Pole üldse oluline, milline tulemus on. Alustage mõttega, et maailmas ei olegi olemas selliseid sõnu nagu õige ja vale. Oluline on alustada.
Te suudate laulda ja isegi kui jalad on viletsad ja tantsida ei saa, lööge käega vastu lauda takti ja laulge! Kui viisi ei pea, siis veel kõvemini. Võtke kaustik, pange kirja kõik, mida mäletate, tehke seda oma laste ja nende laste heaks. Selle asemel, et karta uut, jagage julgelt seda, mis teil juba on – elukogemusi, seiklusi. Te ei ole kunagi vanad, te jõuate luua, sest Hing ei vanane iial. Alustada ei ole hilja! Ärge lööge käega, ükskõik kui jama teie unistus ka ei näi, ärge kartke, võtke end kokku, tehke see ära – laske oma Hingel laulda!
Täna pole veel hilja! Vaadake pilti ja te mõistate. Selle pildi nägemine valgustas mind. Ma lihtsalt istusin ja vaatasin. Suurendasin ja vaatasin kaua igat pisimatki detaili. Võtke aega selle pildi tunnetamiseks.
Võib-olla memmel jalad valutavad. Ilmselt pole ka nägemine enam kõige parem, aga on sinine värv ja pintsel. Muud pole vajagi, sest Hing juba laulab…
