Elektrikitarri soolo

17.november, 2010 Elektrikitarri soolo. Hei, kohalolijad! Kodulehel toimuvad muutused, ärge pikka viha pidage, kui siin asjad vanamoodi kohe esile ei kerki ega avane. Püüame asja lihtsamaks ja kenamaks teha. Koduleht on nagu eramaja – nagu Vargamäe – lõputu töö. Aeg läks nii töiselt ja jumalannalikult. Jumalannade üritused kulgesid väga võimsalt. Põnevaid ja lõbusaid asju juhtus ka. Eriti Tartus, kus keset vaikust kõlas äkki laul ukse tagant:” Laske sisse mardisandid, marti, marti…” Lasin nad sisse. Jorutasid oma lugu, tõstisid siis niigi kohmetu pilgu maast üles ja märkasid toatäit vaikuses istuvaid silmakatetega naisi.  Poisid pahvatasid naerma ja enam edasi ei suutnud häältki teha, surusid end vaikselt kihistades ukse poole. Minu naerusuise küsimuse peale:Poisid, aga viljaõnne ja karjaõnne? “Midaaaa?”, ahastasid nemad ja taganesid öösse. Kuna me Tartu jumalannade üritusele ei leidnud üllatusesinejat, siis arvan, et mardisandid täitsid selle rolli edukalt. Kahepoolselt. Aitäh, poisid! Ära sõites Tartust, avastasime end äkki parkimisplatsil, mille kohal seisis parkimismärk – P täht ja selle all kiri PUHHI KLIENTIDELE. Loomulikult tegime pildiseeria ja lasime sisemised lapsed õuele hüppama 😉 Püüdsin kaameraga Crystal-Puhhi hiigelhüppeid ja nägin, kuidas läbi akna üks tõsise näoga tädi vaatas. Mõtlesin et huvitav, kuidas tema poolt asi paistab… tema nägi mind pildistamas ja siis veel kedagi aknast mööda vilksatamas… 🙂 Tartust ei saa enne ära tulla, kui pole käinud Ahhaas. Kuna mulle tehti üllatus, mis mu maailmavaadet lausa kehaliselt muutis, siis tahtsin seda kogemust pakkuda ka Crystalile ja viisin ta NÄHTAMATULE NÄITUSELE. See on näitus, mida on külastanud miljonid, aga keegi pole veel midagi näinud. Tundsin, et Crystalile pakkus see näitus rõõmu ja põnevust nagu mullegi. Olen sellest heas mõttes sõltuv ja kavatsen järgmine nädal ka minna. See peaks olema kõikidele kohustuslik näitus! Tartlased, kasutage veel aega ja minge kogu perega – te saate väga võimsa elamuse osaliseks ja kogete elu, kus puudub pisimgi valguskiir! Pealegi on see näitus avatud vaid 29 novembrini, ja esmaspäeviti 50% odavamad piletihinnad. Selle näitusega on seotud ka tänase loo pealkiri. Ma olen alati mõelnud- kuidas kogeb maailma inimene, kes on sünnist saati pime. Mis ütleb talle näiteks lause- See on pärlmutternööpidega punane mohäärist kampsun? Mismoodi kogeb ta värve? Mida ta unes näeb? Kui ma kohtusin näitusel sellise noormehega ja küsisin temalt punase värvi kohta, siis vastas ta: “Punane värv on elektrikitarri soolo!” Tallinna jumalannad on pealinna jumalannad. Nad on teadlikumad, nõudlikumad, tiba avatumad. Ühte imelist jumalannat kohtasin juba kolmas kord, see oli nii vahva! Ta ütles, et on sellest õhtust sõltuv ja kuna need õhtud on kõik erinevad, siis on alati midagi uut kogeda. Selle sügise viimane Jumalannade ärkamine oli kõigekõige. Olen Crystaliga aastaid koostööd teinud, aga seekord oli õhtut juhtimas ülakaalus tema vaimenergia ja seda oli mul endal väga võimas kogeda ja teadlikult vastu võtta. Küllap ka jumalannad mõistsid ja kogesid selle õhtu erilisust. Maitea, võibolla lisas õhtule erilisust ka see, et mitte ainult Crystal ei hakanud sel ööl liikuma Havai poole, vaid Havai energia toimetas juba kogu jumalannade grupiga Liivalaial. Väga tore on näha jumalannade õhtult lahkuvaid naisi. Neis on midagi väga teistmoodi. Olen seda nüüd mitmel korral teadlikult jälginud, kuidas naises on kasvanud paari tunniga teadlikkus, enesehinnang, ärganud puhas ja ehe naiselikkus! Mõnel on silmades kelm läige, selline eneseavastamise ja teadliku naiseksolemise salapärane läige. Naised teavad seda, sest naised tunnevad selle muutumishetke ära. Need on naised, kelles elab ja nõuab ärkamist ehtne jumalanna- pisut hull Ürgnaine, uhke, teadlik ja metsik -need naised tunnevad selle endas ära. Ja julgevad ärgata.