Viimasel nädalal olen kohtunud väga paljude noorte emmedega, kes on lastega olnud kodus paar aastat. Nad on üleväsinud, tuimad, justkui magavad. Nagu mingis varjusurmas, uimased, aeglased, tõsised… Tahaksin nendele emmedele midagi meelde tuletada – kevad on, noored naised, ärgake üles! Ja nende noorte naiste sõpradele ja perele tahaks ka öelda – ootamata palumist, mine ja aita.
Noor emme, lõpeta olemast ideaalema, kes “peab” kõigega ise toime tulema. Unusta argus, jonn ja tagasihoidlikkus. Sa ei pea end lõhki tõmbama selle nimel. et riie oleks puhas, tuba korras ja kolmekäiguline söök laual. See ei ole elus esikohal, või kui sinu elus on, siis tõmba see oma listist maha. Kasvõi mõneks päevaks. Sa elad edukalt ka vanemate ja ämma kiidukõneta, sõprade arvamuseta, netifoorumite tarkusteta ja su mees ei pea koguaeg mõmisema rahulolevana teleka ees, toetudes ainsale privileegile – ta ju käib tööl. Laps ei pea saama kõike, mida tahab.
Emme, kas sulle ei tundu, et sa oled kaotanud kõige olulisema maailmas – iseenda? Oma naeru, eheduse, elukerguse ja tantsusammud. Millal sa viimati tantsisid ennastunustavalt, olles osa muusikast? Millal sa viimati naersid niiet õhust tuli puudu, pisarad jooksid ja põselihased kiskusid krampi? Millal sa naersid süüdimatult täiesti totakate naljade üle? Millal sa viimati lubasid endal ikka kohe vabalt ja totaalselt tobe olla? Millal sa viimati õhkasid – ehh, elu on ikka lill! Millal sa viimati said öö läbi magada raskelt ja kordagi ärkamata laste pärast?
Ära ütle, et elu on raske.
Elu ei ole raske. Elu ei ole ei kerge ega raske. Elu ei ole midagi muud peale selle, et ta on elu. Sa ise oled elu selliseks elanud, et lubanud tal hakata sind elama. Pugedes ühe ülivõimsa kilbi – olen nii tubli ema – taha. Kui sa kaotad lapse pärast iseenda, siis on see eelkõige lapsele pettumus, sest tema valis ju endale selle ema, kes sa siis olid, kui ta alles plaanis oli…
Ainult et… aastatega on see kunagine särav sina kuhugi kadunud… Kuhu? Vaata peeglisse, kas see on ikka sama naerusuine tüdruk? Seesama, kes kelmikalt vaatas igat oma peegelpilti, kes tundis rõõmu spontaansetest üllatustest, opakatest naljadest, sõbrantsidega shoppamisest, kohvikukohtumisest ja elusast sõprade ringist, mitte laps-tissi-otsas-Facebookist. See sina, kelle elus oli veel kergus…
Kui sul käib peast läbi mõte – MA ENAM EI JAKSA… siis tea, et see on esimene häirekell.
Nüüd peaks tegutsema. Ja tea sedagi – sul pole ühtegi vabandust.
Kui sa siiamaale ei ole ärganud, ja aru saanud, et oled kõik teised siin maailmas esikohale sättinud ja end ära kaotanud, siis nüüd on küll viimane aeg ennast üles leida. Pealegi – mitte keegi teine ei saa seda teha sinu eest! Ära luba end enesehaletsuse müüride vahele mugavlema! See on üliohtlik tsoon. Enesehaletsus on kõige hullem variant. Siit edasi on kas äratus või väike õhtune vein…
Veini puhul on tee lühike – väiksest õhtusest “aju tulekahju” kustutavast veiniklaasist saab vaenlane nr 1, kes hakkab külla tulema ka hommikuti, astub läbi peale lõunat ning probleeme sajab uksest ja aknast 24/7. Elukergusega on siis juba tõesti finito!
Esimesel juhul on variante rohkem – Kõigepealt viska oma väljast välja kõige lollakam ideefix, mis üldse on – Sina üksi vastutad, sest oled musterema ja PEAD kõigega ise toime tulema. Mees ju käib tööl, peab saama öösel magada, välja puhkama jne. Ei pea. See on ju tema laps ka või mis? Ta saab hakkama suurepäraselt, sest ta on MEES, mitte su vanem poeg. Ta vastutab oma lapse eest samapalju kui sina – ära seda unusta. Las ta vähemalt püüab, ta ju tahab, luba siis! Algul ta püüabki, ta saaks asja käppa ka, kui su aju ei looks uut lollust – ma saan paremini hakkama kui sina, näed – laps on minuga rahulik. Ärka üles, naine! Laps kasvas sinu sees, loomulikult on ta sinuga rahulik, anna isale ja lapsele aega teineteisega harjuda. Iga mees saab oma lapsega kasvõi mõni tund hakkama, et lubada sind sõbranna juurde lobisema või kasvõi jooksma, trenni või tantsima. Ja tea – sul pole ühtegi vabandust.
Kui ma olin samavana kui sina praegu, siis ma pidasin Luule Viilma arvamust – naise jaoks olgu esikohal perekonnas mees, mitte laps – täiesti napakaks, see lausa ärritas mind, kui oma väikseid lapsi vaatasin. Täna ma kahetsen, et ma selle järgi ise ei ole osanud elada. Naisele on Mees alati esikohal. Mitte Laps. Ja kui te soovite, et teie elus oleks 10-15 aasta pärast nii mõnigi probleem olemata, siis ärge usaldage netifoorumit, mis lubab beebil magada rahus teie kahe vahel abieluvoodis. See pole mingi lahendus, see on üks abielu karmimaid mugavustsooni, mis maksab valusalt kätte sulle endale, sest sina teed selle otsuse. Mitte mees, eksole? Karma on tõeline bitch ses vallas ja ta astub läbi 10 aasta pärast, seda hetke sulle valusalt meelde tuletades. On sul tekkinud mõni vabandus?
Kui sa tunned, et sa koju enam ära ei mahu, siis sa elad puuris. Puur võib olla kasvõi kullast. Jääb ikkagi puuriks. Alguses seda tahetaksegi. Siis on see lihtsalt teise nimega veel – Oma pesa. Ja see on OK. Lihtsalt sel hetkel, kui sellest armsast pesast on äkki saanud sinu jaoks “kuldne puur”, on viimane AEG ÜLES ÄRGATA. Õppida uuesti tiibu sirutama ja kogema, et sa isegi mäletad veel lendamise tunnet… Tark mees räägiks sinuga nüüd nii:”Kallis, kas sa ei tahaks täna välja minna, ma olen lastega.” Kui sul nii tark mees ei ole, siis pead sa seda ise ütlema ja paluma tal lastega olla. Pealegi näeb varsti su mees, kuidas tema tõsine-tüdinud-väsinud naine digimuundub särasilmseks naisukeseks. Ellu tuleb tagasi kergus. Kõik langeb õigetesse kohtadesse, tulevad uued väärtused jne. Võidavad kõik, nagu öeldakse. Ära võta kõike oma õlule. Selle teemaga on nii et… Noh, Karma on tõesti vinge libu, kes selle seljatäie koormust sulle aastaid hiljem kahe ja kolmekordistab. Sa ei pea olema tugev. Võta endale aega! Võta endale vabadust. Ja sul ei ole ikka veel ühtegi vabandust, mis?
Ma loodan, et sa võtad midagi ette enne kui sul tulevad sellised mõtted, mis ühe armsa noore ema peas olid. Ta mees töötas Soomes, tema oli kodus kahe titega. Üks paarikuune, teine polnud veel kolm. Beebil oli midagi viga, kas hammastega või gaasid, mine sa võta kinni, ta lihtsalt karjus. Magas paarkümmend minutit ja röökis jälle. Niimoodi juba mitmes päev. Ema ei saanud magada, sest teinegi laps vajas tähelepanu, toitu ja kasimist. Ühel hetkel, kui suurem laps magas, seisis ta röökiva titega 7nda korruse rõdul ja hakkas mõtlema, mis tunne on magada voodis, linade vahel, teki all.. Laps röökis. Eiteakust tuli “lohutav” mõte – Issand, ma ei jaksa enam! Ma viskan ta lihtsalt alla ja ma saangi magada… Siis ehmus oma mõtte peale, hakkas nutma, helistas sõbrannale, rääkis ja nuttis end tühjaks ning poole tunni pärast oli ta lastel hoidja ja ta magas ise 16 tundi jutti. Kas te suudate ette kujutada, kui äärmuseni väsinud peab olema üks noor 26 aastane elujõus, ülilaheda huumorimeelega naine, et mõelda üldse midagi niisugust, nuttev laps kätel?
Jah, isad on soomes tööl, jah, see lasteraha on närune… aga emme, sul on sõbrad, tuttavad, vanemad.
Palun kasuta meid! ME OLEME OLEMAS!
Isad tahavad samuti parimat. Naised, rääkige oma meestega. Rääkige, mida te tunnete ja küsige oma meestelt, mida nemad tunnevad. Ärge istuge üks ühes, teine teises diivani nurgas internetis. Sa arvad, et mees peaks avaldama armastust ja tooma lilli ja tegema kingitusi? Arva veelkord! Kes keelab sul öelda oma kallile, et armastad teda, tuua talle lilli või shokolaadi lihtsalt niisama, ilma mingi erilise tähtpäevata, vaid ainsal olulisel põhjusel – ta on sul olemas, ta on su kõrval, ta on sind alati toetamas. Oska seda hinnata. Ja kui ei saa
hinnata, julge ka seda väljendada. Üks mu armas sõber ütles kord:”Julge ikka öelda kallile kallis ja sitale sitt. Kuis see sitt muidu teab, et ta sitt on.” Julge end väljendada ausalt. Nii nagu sa tunned. See on juba pool võitu. Pool võitu väga imelise avansina su tulevikust.
Ema. Mis tema sinu eneseleidmise teest arvaks? Tema põlvkonna põhikilp on – “Ma tean, et sa ei taha, aga sa pead, sest sul on nüüd laps! Ma tean, et see on raske, aga Sa vastutad tema eest! Nüüd ei ole sina enam kõige tähtsam.”
Hallooo, mõtle oma peaga. Kas su laps ei vääri siis õnnelikku sind? Kelle elu sa elad? Beebi elu? Kellel on võimalik elada teise inimese elu? Mõtle, ära rutta. Otsi vastus enda seest. Mitte pärast ega homme… Praegu. Ikka veel pole sul ühetgi vabandust, eksole…?
Muuda midagi. Alusta väikestest asjadest. Ära suru asju alla. Julge abi paluda oma vanematelt! Äkki nad ootavad seda, ajendatuna mingist kiiksuga mõttest, et “ahh, mis me ikka ennast pressime”? Aga sa ju ei tea, kui sa ei küsi? Unusta kõik eelarvamused, lihtsalt küsi abi. Tuleta meelde, kelle elu sa elad!
Ämmad-äiad-oioioi. Sa oled neile kinkinud lapselapse ja mis iganes see sissepoole suruv põlvkond väljapoole näitab, pea alati meeles – asjad ei ole nii nagu need sulle paistavad! Pealegi – üleväsinud emana näed sa paljusid asju teistmoodi. See “teistmoodi” pall hakkab päev päevalt veerema järjest suuremaks lumelaviiniks AINULT SU PEAS, ja sa enam ei näe ega taju, et tegelikult see polegi tõde. Pole kunagi olnudki. Ainult su enda meele lõks. Ärka nüüd üles! Vaata tõde.
Jää vanematega viisakaks, püüa end selgitada täna nii, et sul poleks homme mingit vajadust vabandada. See on õpitav. See on lihtne – ole empaatne, pane end nende olukorda, kui sa oleksid praegu nende olukorras, siis kuidas sa tahaksid, et sinult abi palutaks? Vot just – nii suhtlegi. Ausalt ja viisakalt. Et ei peaks vabandama. Ja vabandamine ei ole nii raske, kui sa arvad. Kallistus on ennegi maailma päästnud.
Ja pealegi – on sul sõbrad. See ei ole mingi vabandus, et kõigil on oma pered ja oma elud. Hoidke kokku. Helistage. Saage kokku, rääkige, jagage. Südamelt ära. Saage kellegi juures kokku, kui võimalik – jätke üks või kaks sõpra kõigi lapsi hoidma ja kohtuge ilma lasteta. Tantsige, naerge, elage sajaga! Teie endi pered võidavad sellest. Vabanduseks saab siin tuua vaid mugavuse ja laiskuse…
On kevad. Kõik tärkab. Ka sina. Üha uuesti ja uuesti. Aga hoopis teisel tasandil. Ma tean, millest räägin, ma olen selle üle ja läbi elanud. Kes samas olemises, see mõistab. Mulle ei öelnud keegi otse – ÄRKA ÜLES, küll aga anti märku armsalt, vargsi, omamoodi. Mul täiega vedas ikka emaga, kelle juurde lapsed väga tahtsid minna ja kes oli mu nädalalõppude õnnistus. Ning vedas ka ämmaga, sest täiesti tavaline laupäeva hommik nägi välja nii – kui ärkasin, oli beebivoodi tühi, sest pesamuna oli teleporteerunud kõrvalmajja ämma juurde, köögilaual oli kartulisalat ja kuumad kohupiimapallid… Olen teile selle eest, armsad ema ja ämm, südamest tänulik ka täna, 22 aastat hiljem… Et te aitasite sel õrnal moel mul iseendaks jääda. Aitäh, aitäh, aitäh!
Kallis noor ema!
Et ennast leida – selleks ei vaja sa mitte ühtegi vabandust mitte kellelegi mitte kunagi. See on sinu elu.
Ela seda! Ja kõigepealt ärka unest üles ja viska liigsed koormad õlgadelt.
Ära karda muutusi. Ära karda kergust.
E L A!
Su lapsed on sulle tänulikud!
*
*
*
*
*
*
***
(Alljärgnev on netileid, südamega veidi tuunitud.)
*
Ema kiri lapsele.
“Mu kallis laps! Päev, kus sa näed, et ma hakkan vanaks jääma, ma palun Sinult ainult olla minuga kannatlik ja veelgi rohkem – mind mõista, katsuda minust aru saada. Kui me räägime ja kui ma kordan ikka ja uuesti sama asja, palun ära katkesta mind öeldes, et ma juba ütlesin seda hetk tagasi. Ainult kuula, palun.
Tuleta meelde, kui Sina olid väike ja mina sulle õhtuti mitu korda sedasama unejuttu lugesin väsimata, oodates, et sa uinud. Kui ma ei taha vanni võtta, ära vihastu ja ära solva mind. Tuleta meelde, kui palju kordi jooksin mina sinu taga Sulle meelde tuletades, et aeg on pesema minna.
Kui Sa näed, kui saamatu ma olen kõige selle uue tehnoloogiaga, mida sina imeliselt lennult haarad, palun anna mulle aega õppida ja ära vaata mind sellise kannatamatu ja hukkamõistva pilguga… Palun tuleta meelde, kallis laps, kui kannatlikult rääkisin mina Sinuga, kui Sa õppisid ise sööma, ise ennast riidesse panema, enda juukseid ise kammima ja kuidas ma sind alati kuulasin, kui Sa mulle oma eluraskustest rääkisid.
Palun ära ropenda ja vannu, vähemalt minu kuuldes, mul on valus seda kuulda, me oleme teine põlvkond, lihtsalt arvesta mu palvega, muud midagi, eks? Kallis laps, ma tean, ma pole enam noor, aga kas ma olen vahel ilus? Kas mäletad, kui sa käisid teises klassis ja ma ostsin sulle selle ilusa valge kampsuni? Sa panid selle selga, lausa helendasid keset tuba päikselaigus ja küsisid:”Ema, kas ma olen ilus?” Ma kallistasin sind su udupehmes kampsunis, vaatasin sulle silma ja ütlesin, et oled maailma kõige ilusam laps! Varahommikul enne kooli seisid sa peegli ees ja kordasid vaikselt:”Maailma kõige ilusam…” Jah, vaat kuidas aeg keerab, täna soovin ma sinu silmis olla maailma ilusam. Kasvõi korraks!
Ole kallis, püüa mu peale mitte vihastada. Kui sa olid väike ja ma sinuga kurjustasin, siis mingi aja pärast kükitasin su ette ja palusin alati andeks, et häält tõstsin. Sa panid oma käed ümber mu kaela ja ütlesid alati:”Pole midagi emme, sa oled kallis!” Kuulen seda kindlameelset ja lohutavat sosinat siiamaale. Ma olen sulle nii tänulik, kallis laps. Su andestava ja helde südame eest.
See päev, kui Sa näed, et ma vananen, ma palun sul olla kannatlik aga veelgi tähtsam – katsu mind mõista ja luba mul olla selline nagu ma olen. Kui ma aeg-ajalt kaotan jutujärje, anna mulle aega meelde tuletada ja kui mul see meelde ei tule, palun ära ärritu. Võta mind nagu ma olen. Tea oma südames, et minu jaoks on kõige tähtsam olla koos Sinuga. Isegi kui sa ei poe mulle enam sülle, ei tiku mind kallistama ega lehvita lahkudes…
Ole lihtsalt lähedal ja küsi – Kuidas läheb, ema? Nii mõtlen ma, sinu ema. Ma võin olla kui väsind tahes, ikka tahan ma sulle rõõmu teha, kasvõi mõne väikese mõtetu kingituse näol. Et sa teaks, sinu – Aitäh, ema! – lennutab mu päeva taevani. Palun tõsta vahel pilk arvutist või telefonist ja vaata korrakski mu silmadesse. Naerata mulle palun! Mu süda laulab ja mu uni tuleb rahulik. Näed siis, kunagi sõltus minust sinu uni…
Ära kurjusta minuga, kui ma pole nii kiire kui sina. Naerata, lihtsalt palun oota mind. Ära eemaldu. Ütle – lähme rahulikult, ema, meil pole kuhugi kiiret, aega on, kõik on hästi! Ma tean, et kui sina nii ütled, siis nii ongi. Sa oled mulle väga oluline. Ma tean, kallis – sul on terve linnatäis sõpru, lippa aga, sõprus on oluline, hoia neid! Mul on sõpru väga väheks jäänud…
Ja kui ma olen vana ja ma ei jaksa enam käia nii ruttu nagu enne, siis ulata mulle oma käsi, nii nagu mina Sulle andsin oma käe, kui sa olid alles väikene. Kui see aeg tuleb, ära kurvasta, ole minuga. Lihtsalt palun ole olemas. Mulle on väga kallis aeg ja rõõmud, meie ühine elu, mida me jaganud oleme. Naeratades ja Sind armastades ma tahan Sulle täna öelda:” Aitäh, et sa mind valisid oma emaks! Ma armastan Sind, mu kallis laps!” Ma ütlen seda iga päev. Ka siis, kui sa ei kuule…”
Armastuse ja tänuga,
Sinu ema.
***
Oled sa märganud noorukest ema,
laps kellel südame all?
Oled sa vaadanud,
oled sa näinud,
millised silmad on tal?
Silmad nii mõtlikud, silmad nii ootel…
Pilk nõnda hele ja hell.
Ema kui aednik,
kel tärkava taime saatus on südamel…
Oled sa kuulnud
ema käekõrval õekest või väikevennast,
kes veel paraku, linnuna sädistav,
meenutab sulle sind ennast?
Ema peab kestma
ja ema peab kostma
kõigele, mida küsid.
Ema, kes toidab,
ema kes katab
ja alati püsib…
Kui oled saades ja võttes
märganud väsinud ema,
kui oled näinud ehk mõttes
ja murest räsitud ema,
siis on veel hästi
Siis pääsed aitama
sõna ja teoga,
siis pääsed aitama,
olgu või paitama väikese peoga.
Mõtled ehk sellele:
emad ei põe ju au- või kuulsusejanu.
Ometi: emad vajavad vägagi
laste tähelepanu.
*
Maimu Linnamägi “Oled sa märganud”
