Elu on väga kiire ja kirju ja nii palju toimub, et lihtsalt panen siin sajaga kõik praegu välja! Kuna ma olen Evelin Ainomäe bikiinivormi projekti jäädvustamisega seotud, siis otsustasin ka ise projektiväliselt (issand kui hea väljend!) sisse hüpata. Vorm on parem kui aasta tagasi samal ajal, sest aegajalt olen ikka vehkinud hantlitega ja mõne küki punnitand. Mul on ka suur pall, mille peal saab aeleda ja mõned asjalikud harjutused näitab Evelin ka filmis, leiad allpoolt. Käimas käin juba rohkem ja esimesed katsetused jooksuga on tänaseks ilusti läbitud. Jooksus on minu jaoks üks koht, millest tuleb lihtsalt üle joosta, siis on kõik okei ja võib panna sajaga rahumeeli edasi.
Kirjutan edasi paar päeva hiljem, peale Rademaris käiku ja uute jooksutossude ostmist –
Nüüd tahan aga jagada veel seda, mil moel jooksus seda nn “ühte kohta” ei tulegi. Nimelt peavad sul olema õiged jooksusussid, kus toetatud nii tald, kand kui ka päkk. Rademarist Porta 2s leiad väga hea valiku ja superhindadega tosse. Soovitan uurima minna. Ma proovisin vist küll kogu seinatäie ära ja panin mugavaimad kõrvale ning siis tegin neist valiku. Niimoodi valida on kergem, kusjuures seal on nii, et teenindajatel on kannatus kummist, nii armsad ja teadlikud inimesed! Õhtul siis läksin oma uute tossudega jooksma. Ma ei tundnudki, et jooksen! Tõeline müstika. Ei tulnud mingit nn nõrka kohta ette, ma lihtsalt jooksin. See oli tõeline nauding, lippasin 45 minutit jutti ja kui seisma jäin, tundsin, et tegelt mitte jooks pole raske, vaid pidur on raske. Lõpetasin kuuenda käigu ja käsipiduriga, aga tuleks vaikselt lasta ikka esimese juurde ja siis lõpetada. Missa lõhud masinat, eksole!
Mul olid enne jooksmiseks enda arvates väga mugavad jalanõud. Aga seda võrreldes kontsakingadega. Uute jooksutossudega ei anna vanu üldse võrrelda. Niiet – kui soovid hakata jooksmisega rohkem tegelema, siis on kindel, et alustada tuleks jooksu jaoks mõeldud jalanõudest.
Selle aasta spordivärv on PIPARMÜNT
Ma armastan joosta hämaras. Jooksen ka hommikul, aga naudin õhtust jooksu. See on rahusse voolav päeva lõpp. Pole midagi vahtida, inimesi ei ole, silmad puhkavad, vaadates vaid endasse, jalad jooksevad endasse… Lummav. Rahustav. Maandav.
10 aastat tagasi oli jooksmisel minu jaoks ainult kaks põhjust – sind kas aetakse taga või sa oled juba väga hiljaks jäämas. Hakkasin proovima – jooksin ühe postivahe, siis kaks jne. Ma sain hakkama! Lõpuks jooksime terve kambaga, kes kõik esimesel katsel ütlesid – nad ei ole jooksjad inimesed, aga võib ju proovida… Tol ajal ma lõpetasin pea igal õhtul 10 km ringiga. Siis tuli suvi ja töö, uusi hobisid ning jooksuring katkes.
Minu juurde sattus paar päeva tagasi üks armas inimene sellest jooksukambast ja arvas, et kui sporti ei tee ja miski selle juures ei sobi, siis on tegu bakteritega, kes meie sees sporditegemise vastu või šokolaadikoogi poolt on. Täiesti võimalik ja täiega loogiline! Me ju sisaldame vähem rakke, kui baktereid, seega inimene ei ole rakk vaid bakter ja tont teab, milline on ok bakter ja milline su kehas jamasid kokku keevitab. Tunnen, et see teema mängib uskumuse peale. Samas võin 100% kindlusega väita, et mina sain oma magusaisust lahti punase greibi abiga päevapealt. Greibi endaga polegi suurt pistmist, küll aga seemnetega. Linnalegend siis selline, et greibi seemnes elab selline supertegelane, kes annab täiega molli sellele bakterile mu sees, kes suhkurt ihaldab. Eks ma nüüd sajaga lihtsustasin teooriat, aga minu peal see toimib. Samas ei pruugi see toimida kellegi teise peal. Pole kahte sarnast keha sarnase mineviku ja bakteripagasiga. Sellepärast ei saa mitte keegi sulle öelda: tee nii, see toimib. Kusjuures greibiseemneõlil polnud absoluutselt mingit mõju. Praegu koorin greibi, panen tükid nutribulletisse ja joon kreemja mahla ära. Haput ei pea kartma, hapu on siis, kui sööd greibitükki, läbi purustaja on mõnus, kergelt mõrkjas maitse.
Ja siis ütles see armas mu kunagine jooksukaaslane, et tema maja eest läheb läbi terviserada. Aga vaat, need krdi bakterid… Nii armas, eks. See kõik on ainult tore ja naljakavõitu vabandus. Aga tal on tõsine tagajärg, sest kui seda ühte ettekäänet praegu ei kuula, jäävad tulevikus ära kolm probleemi – rasvumise, vererõhu ja suhkruprobleem. On ju mõtet natuke end täna tagant torkida, et homme valudeta elada? Niiet – vut-vut-vut…
Olen tegelenud jooksmisega alles nädala, aga pean ütlema, et muutusi on.
Muutus nr 1: Söön teadlikult vähem, kui liigun.
Muutus nr 2: Liigun teadlikult rohkem, kui söön.
Muutus nr 3: Kõik on kerge, ka meel.
Muutus nr 4: Kaotatud 2kg
Liikumise kõrval on väga tähtis osa kindlasti joogil. Puhas aluseline ja toitev vesi võiks alati käepärast olla. Minul on sidrunivesi vaheldumisi koralliveega, kuhu lisan ka Himaalaja musta soola ning vahel ka 4soola vesi. Ma pole korralivett aasta otsa tarbinud ja nüüd joon taas. Saan aru, millest ilma olen olnud! Minu jaoks on korallivee teine nimi “Kergus”. Nii keha kergus, meele kergus, kui ka elu kergus. Mitte, et ma nüüd just kergemeelne oleks … aga mine tea, mine tea… 🙂 Abiks ikka.
FB jooksis üks lugu, et vett ei tohigi niimoodi sisse lahmida, aga olgu see joodud õigel ajal. Tegelen sellega ja mulle sobib seegi, sobib ka terve päev läbi vee joomine. Ma olen hea jooja, mulle vesi maitseb. Aga hommikuti olid algul silmad paistes. Kui proovisin õigel ajal joomist, kadus see jama ära. Muidugi ma ka ei joo peale 5 õhtul eriti. Klaas sooja sidrunivett peale ärkamist. Kui tunnen päeval sellist külmkapirünnaku tunnet, joon pigem pool klaasi sooja vett. Enne söömist kindlasti veidi vett. Olen joonud ka enne jooksu natuke, ning enne magamaminekut on taas sidrunivesi hea ja siis võib ka tiba mett ja himaalaja soola lisada. Jällegi, oma keha on parim indikaator, kuidas, kui palju ja millal sobib vett endasse lubada. Me oleme vesi. Lihtne, keda kuulata.
Toidus on mul lisaks päris põnev tegelane – idandatud tatar. Kui te ei tea, mida head see kehas võib korraldada, siis panen siia hästi lühidalt:
Arvatakse, et just tänu idandatud teraviljade kasutamisele ei olnud muistsetel küttidel ja korilastel liigesevalusid ning võitluses saadud haavad kasvasid ruttu ja hästi kinni. Naistel oli suurepärane nahk ja paksud juuksed. Tatravalk sisaldab 18 aminohapet (sealhulgas kõiki asendamatuid) ning tatras on võrreldes teiste teraviljadega mitu korda rohkem vitamiine (B1, B2, B3, B6, B8, B9, E, A, P, C, K) ja mikroelemente (raud, vask, kaalium, kaltsium, magneesium, fosfor, liitium, jood, seleen, tsink, räni).
Kui tatart tarvitada idandamata, siis inimene omastab ainult osa tatras sisalduvaist kasulikest ainetest (omastamata jääb näiteks osa kaltsiumist, magneesiumist ja tsingist) ning tervendamise potentsiaalist. Idanemise tulemusena saab tatar juurde ootamatult palju suurepäraseid omadusi. Idu kasvamiseks sünteesitakse ja kogutakse tatras palju vitamiine, antibiootikume, vähivastaseid aineid, ensüüme, fütohormoone ja teisi bioaktiivseid ühendeid.
Näiteks tekivad kasvuhormoonid giberrelliin ja auksiin, mis aitavad käivitada ja organiseerida tähtsate füsioloogiliste programmide tööd ning koordineerida rakkude, kudede ja organite koostööd, eriti lapse- ja noorukieas. Tatras olev antioksüdantide hulk suureneb enam kui kaks korda, sealjuures nende aktiivsus kasvab kümneid kordi. C-vitamiini hulk suureneb kuni 20 korda, E-vitamiini ja B-grupi vitamiinide hulk kuni 10 korda.
Idanemisel töötab tatar nagu ehtne farmakoloogiline tehas. Idanemisel tekkinud ained on vajalikud organismi puhastamiseks ja soolestiku mikrofloora normaliseerimiseks; need parandavad seedimist, ainevahetust ja vereloomet; tugevdavad immuunsüsteemi; aitavad tasakaalustada organismi happe-aluse vahekorda; stimuleerivad seksuaalset aktiivsust; takistavad enneaegset vananemist. Organism kasutab ensüüme ära mitte ainult toidu ümbertöötlemiseks, vaid ka paljude teiste protsesside käivitamiseks ja läbiviimiseks.
Tatra idandamise käigus paljuneb ka inimese organismile äärmiselt kasulik heinabakter (Bacillus subtilis), mis peab vastu maohappe ründele ja hakkab peen- ja jämesoolestikus aktiivselt paljunema. Bakter hakkab tootma aineid, mis hävitavad teisi anaeroobseid, enamjaolt inimese jaoks patogeenseid baktereid (näiteks stafülokokk, salmonella ja pärmseen).
***
Olin sel nädalal Tallinnas Evelini pildistamas ja panin ta trennist kokku ka väikese rõõmsa
video.
Evelin tutvustas mulle hästi ägedat uut MyFitness klubi Pirita keskuses. Ma olen käinud paljudes treeningsaalides, aga Pirita oma on neist kõigist küll peajagu ja rohkemgi üle! Esiteks on seal valgust ja õhku ning ei saa salata – mingi kummaliselt hea ja mõnus aura. Mulle väga meeldib Evelini lähenemine trennile ja dieedile. Püüdes oma keha võimalikult leebelt ja valutult vormi saada, ilma piitsa ja piparkoogita. Tasa ja targu, mitte äkki ja läbi valu. Ta on andekas, ta oskab oma keha kuulata lausa imetlusväärselt ja õpin seda temalt iga kord, kui kohtume. Loodan, et ta suudab teid inspireerida samamoodi, kui mind ja paljusid naisi… Isegi iirimaal! Pärast trenni läksime majas asuvasse kohvikusse, mis on mu täielik uus lemmik Tallinnas ja mille imekaunis interjöör on lausa pildistamiseks loodud! Saan teile jagada ka hetke, kuidas sünnib uus ja väga vinge idee, millest juba järgmises blogiloos nädala pärast lugeda saate! Evelin rääkis ja ma järjest pildistasin, tema näoilmest on hästi aimu saada, kuidas sünnib idee. Tegime taaskord ajalugu.
Evelini blogi saad lugeda ja vaadata
SIIT
***
Eelmine nädal oli üks kaunite inimeste nädal, Siin näete mõnda neist. Evelin, kohvik “ISU” kaunis omanik, kelle silmadesse mu kaamera ära armus, ja minu hea valgushaldjas Anette, keda võite kohata, kui Pärnus Porta Rademarisse jooksususside järele lähete.
Evelin Ainomäe
“Isu” kaunis perenaine
Fotod sünnivad tänu Anette valgustavale käele
***
Täna, aasta tagasi, võitis Evelin Ainomäe Bikiinifitness võistluse. Film siin –
THE WINNER
