Imetlen neid tüdrukuid väga. Nad on kaksikud ja neil on kaunid nimed – Elenora ja Eleriin. Nende armastus on hobused. Käisime pildistamas tüdrukute trenni ja õnneks lubas treener meil ka niisama pilte teha. Mullegi meeldivad hobused. Meeldib nende graatsia, nende liikumine, nende suurus ja majesteetlikkus. Aga seal ma seisin, vaatasin Rikkurile otsa ja tema vaatas mind. Tunnistasin talle ausalt:”Tead, ma kardan hobuseid.” Ta vangutas pead ja pobises:”Ma kardan inimesi, tead.” Noogutasin, sest mõistsin teda täiesti. Ja mu käsi ei tõusnud teda näppima, sest temagi ei tahtnud mind näppida. Vastastikune austus. Rikkuril oli sajaga rikkuri tukk. Ta meeldis mulle. Mitte ainult tuka ja nime pärast, vaid oma olemuse ja energia pärast.
Tore oli vaadata, kuidas suur loom allub väikesele tüdrukule. Tüdrukule, kes ta seljast on maha kukkunud, haiget saanud, põlved puhtaks rapsinud ja ikka tagasi roninud… Sellised need tüdrukud juba on – isepäised, teadlikud ja väga toredad.
Aitäh, Elenora ja Eleriin! Usun, et meie parimad pildid on veel ees.
Topelt-ägedat suvevaheaega teile!