Ta ilmus mu hoovi kaugelt. Teisest riigist. Iirimaalt. Ta ei rääkinud minu keelt, aga mõistis kõikide mu lillede kõnet. Talle ei lugenud vihm ega tuul, ta jooksis paljajalu hoovis, ta lihtsalt naeratas ja päike tuli välja. Talle polnud vaja muusikat, et tantsida. Ta hakkas tantsima ja kõikide hinges helises vaikne muusika. Tema nimi on Kristina Maia…
Ja kui ta seal keset hoovi vaikuses ja oma südamelaulu saatel kinnisilmi tantsis, siis ma tundsin ta ära. See oli meie kokkulepe. Kohtuda selles hoovis, nüüd ja praegu. Ma jätsin pildistamise, läksin ta juurde, kallistasin teda ja ütlesin:”Ma ootasin sind, ma tundsin su ära, ma tänan sind, sa oled imekaunis, aitäh sulle, aitäh!”
Hoidsin end väga tagasi, et mitte nutma hakata, et mitte väikest tüdrukut ehmatada, see hetk oli lihtsalt müstika. Pole oluline, millises kehas on su kallis tuttav hing, kas siis mehe või naise või lapse omas. Ühel hetkel sa lihtsalt tunned ta ära ja tead temast kõike. See on müstiliselt ilus. Mind lummas kogu selle tüdruku olemus, kui ta tantsis. Liigutused tulid kuskilt seest ja mõnus muie andis meile mõista, et temaga on kõik kõige paremas korras ning see, mida ta teeb, on ilus.
Kristina Maia
Kristina Maial on õde Sofia Melanie. Mäletan teda väikese pikakoivalise ülienergilise kallistava plikana. Aga selleks suveks oli plikast saanud väike uje neiu, kes teadis täpselt, mida ja kuidas tahab ning veel rohkem teadis, mida ei taha. Julgustasime teda väljendama oma tahet julgemalt ja see tegi pildistamise lihtsamaks ning ka lõbusamaks. Tüdrukute valdusesse said mu käevõrud, seelik, kingad ja muu staff. Tehke tüdrukutest selliseid pilte! Ja kui ise ei oska, teeme koos! Ärge sundige midagi peale, lubage neil valida oma kaunistuseks kõik, mis antud hetkel hing ihkab ja te näete selles väikeses itsitavas plikas naist, ennast ja näete end temana mingil hetkel. Toetage, õpetage, aidake väikesel tüdrukul kasvada naiseks. Õpetage ilusat asja hoidma, õpetage ehetega ümber käima, õpetage ilusat rühti, õpetage ütlema tänan ja palun. Ma tean, et see on igapäevane, aga mu tutvusringis on vaid paar väikest tüdrukut, kes käituvad külas kui printsessid. Ei haara ise laualt midagi, oskavad viisakalt küsida ja vastata, on tähelepanelikud ja kohal. Ja selline asi ei tule kuskilt iseenesest, see on tublide emade kool. Ning just sellised printsessid on ka Kristina ja Sofia. Aga nad on väga õnnelikud väikesed tüdrukud, sest neil on veel ka väike venna, peene ja väga võimsa nimega hurmur Alex Seamus Power!
Sofia Melanie
Alex Seamus
Maiu
Nendel kolmel lapsel on toredad vanemad, aga eelkõige emast tahaksin pikemalt rääkida. Tunnen Maiut umbes 8 aastat ja me oleme reaalselt vist kohtunud vaid kolmel suvel, muidu räägime pea iga päev telefonis ja fb. Aga nagu mõne inimesega juhtub olema – ei pruugigi füüsiliselt kohtuda, et temaga väga lähedane olla. Süda teab. Vahemaa on vaid number. Maiu on mind palju aidanud, nii elus olnud toeks kui ka Kohaolu lehel tõlgetega, tõlkinud Kristiina Raie praktikaid ja muidugi sel suvel avastasin ma, et lillepärgasid ei oska mu maailmas keegi teha vingemalt, kui Maiu! Me istusime ühel soojal suveõhtul grillmajas, Maiu ees olid kõik mu enda ja tema kaasatoodud kunstlilled ning ta muudkui punus ja keerutas. Nuuh, mõnel lihtsalt on selliste asjade peale silma ja südant ning kätt ja maitset. Ma poleks iial osanud sellseid lilli sel moel kokku sättida nagu tema seda tegi. Välja tuli ülivinge asi, mis mu kauneid modelle terve suve on ehtinud. Ja sellega asi ei piirdunud. Ühel hetkel tuli Iirimaalt pakk uute ülemõistuseägedate pärgadega! Niiet – kes ees, see pärjatet! Kummardus sulle Maiu, ja su toredale perele! Olete suur õnnistus mu elus. Aitäh!