Havai on dominant, Lõunamere paradiisi kroon. Havai legendi põhiteesiks on, et “Havai on kõige kaunim maa kogu maailmas”. Havaiga pole mitte ükski teine paik võrreldav. Mark Twain on öelnud: “Mitte ükski võõras maa maailmas pole mind rohkem lummanud kui see, mitte ühelegi teisele maale pole ma mõelnud nii pidevalt ja igatsevalt. Teised muljed on mul meelest läinud, aga see püsib. Teised muutuvad, see jääb ikka samaks. Lakkamatult tunnen tema palsamilõhnalisi tuuleiile, tema päikeselõõsas kuumavat suvist merd. Ja lakkamatult kuulen tema murdlainete laksumist. Ja lakkamatult näen tema pärjatud kaljusid, tema sädelevaid koski. Tema rannikul tukkuvaid lehvikulisi palme. Tema kaugeid mäeharju, mis ujuvad nagu saared udupilvede kohal. Ja tunnen tema metsaüksindust. Ja kuulen ojade laulu, ja minu mälus elab lõhnadena lilleväli”.
Kuidas ma saan teada, et ma olen hetkel õiges kohas? Kuidas ma tean, et see koht, kus ma praegu olen, et see on õige minu jaoks, et see väestab mind ja pakub mulle igal tasandil rahuldust? Kuidas ma saan selles kindel olla, kui ma siit eemale ei liigu, ei eemaldu? Muud moodi ei saagi seda kinldaks teha. Kas üldse on olemas õiget kohta? Valet kohta? Minu jaoks ei ole enam. MInu jaoks on kodu seal, kus on mu süda. Hetkel on vähemalt osa mu südamest Havail. Ma tegin sisemise taotluse. Mul on kindel kavatsus- ma kavatsen olla Kona lennujaamas. Ma lendan Havaile!
Asi ei õnnestunud mitu korda. Kõige sürrim oli see, et mu vaim elas Havail, kui Crystal grupiga seal oli. See oli mulle füüsiliselt väga koormav. Sest ajavahe on 12 tundi. Eestis on öö, kui Havail on päev. Ma elasin oma tavalist eesti päeva. aga kui saabus öö, lendas vaim Havaile ja ma olin unenägudes grupis havail. See oli huvitav ja põnev kogemus mõned ööd, ehk ka nädala, kuidagi ka nädalat kaks…siis olin väga väsinud, sest elasin aktiivselt 24 tundi. Pidin korrapäraselt tegelema sellega, et oma vaimenergia tagasi tirima. See aga tõmbas öösel ikka sinna, kuhu süda teda tiris – teisele poole maakera, Havaile.
Ja kui sedasi pendeldada, siis kuidas sa teed universumile selgeks, et ma tahan minna havaile, aita mind. Ta laiutab käsi ja naerab – sa juba oled havail. 🙂 Õppisin taotluste maailma täpsust. Ma soovin, et ka minu füüsiline keha oleks havail. Tõmbasin end tagasi, see oli igapäevane ja ausalt öeldes tiba tüütu töö. Aga äärmiselt vajalik edaspidiseks.
Ma ei tundnud igatsust Crystali järgi. See on algul ju inimlik, ikka tunned puudust sellest, et ei saa nii intensiivselt jagada oma päeva ja oma mõtteid. Me suhtleme tihedalt ja võtame käiku kõik võimalused – telefoni, sms, skype ja meili.
Kui Crystal Havailt tagasi tuli, sain kergendusohkega tunnistada, et olen justkui iseendaga taas kokku saanud ja jälle kord tervik. See oli võimas tunne. Magasin 12 tundi jutti.
Minu Havai lükkus mitmel korral edasi.
Ükskord saatis Crystal Kirstiga Havailt mulle kingituse. Seal oli palju asju, aga nende hulgas karp usa müntidega. See tundus nagu seeme. Võtsin pliiatsi ja kirjutasin karbile- MINU HAVAI. Sain aru, et olin Crystali abiga loonud materiaalse aluse oma reisile. hakkasin sinna panema raha.
Suve lõpuks seda ikka kogunes tänu majutusele ja päris heale suvele.
Ma ei saanud enam midagi edasi lükata. Havai sümboolika pommitas igast august.
Kord otsustasin end premeerida uue riidega, sest päev oli olnud edukas ja füüsiliselt päris raske majutuses. Jalutasin mööda kaubamajakat ja mõtlesin et keeran suvaliselt ühte poodi ja vaatan, mis esimesena mind välja valib, selle ostan. Esimene asi, mida nägin, oli t-särk lilledega ja kirjaga ALOHA HAWAII.
Muigasin ja ostsin ära.
Kord kodus telekat käima pannes, isegi enne kui pilt jõudis ette ilmuda, tuli hõige Aloha MY DEAR!
See oli seebikas, kus rikas Antonio Big Islandilt endale naist valib. See oli huvitav seep ja ma vaatasin seda huviga, sest paljud kohad olid mulle juba väga tuttavad. Kas siis unenägudest või Crystali piltidelt.
A mis ma siin ikka ajaloost jahun. Ma olen Havail.
Lend oli pikk ja kestis 2,5 tundi, siis 11.5 tundi ja viimane 5 tundi. Niiet kokku lennuaega 19 tundi. Mis on tegelikult väga kerge. Oleneb ilmselt ka seltskonnast, olen täitsa kindel. Kirstiga on väga mõnus reisida.
Enne Havaile jõudmist, pakkisin potased kotti ja panin plätud jalga. Jalad külmetasid lennukis. Kui lennuk maandus Konas ja ma lennukist välja astusin, sasis riideid soe ja niiske õhk. Jalad said kohe sooja. Crystal oli lennujaamas vastas, pani meile leid kaela ja sõit läks kodu poole. Uus kodu asub kõrgel, akendest paistab ookean ja üleüldse ei ole lihtsalt sõnu. Kõik on nii suur, soe, lopsakas, mitmekordne ja topelt.
Kahe nädalaga on siin nii palju juhtunud, et sõnu pole. Sõnad lihtsalt sulavad üles päiksega…
Ja kui neid kohe edasi ei anna, siis nad jäävad kuhugi õhku. Aga nad ei kao kuhugi. Nad on alles. Ja uskuge – sõnadest jääb palju puudu, et edasi anda kogemust ja tunnet, kõike seda, mida see saar lausa pritsib.
Aga mu kogemus ookeaniga on siin- http://www.youtube.com/watch?v=Kc9kg8qe1zI&feature=uploademail
Ma homme püüan üles panna ka pisut meie laavaöö pilte. See oli väga maagiline ja eriline. See oli väga sügav kogemus. Ainult et nende kogemustega on siin selline värk et pea ja kogu keha on alohat nii täis, et need jäävad hetkel rohkem piltidesse ja märkmikku.
Palju alohat teile kõigile ja armastust!
Rannaliiv on nii kuum, et astuda ei saa…tunnetage 🙂
Alohaga Havailt
Tiina