Hakkab jälle üks ring täis saama.
Tuleb uus ja kõik algab otsast. Nagu iga päev, nii ka iga aasta. Seega võiks pidutseda igal hommikul ja tähistada uut! Puud teavad täpselt, kuidas see käib – õhtul lehed maha, valge teki alla ja ärgates valmis uueks avanemiseks, puhkemiseks ja õitsemiseks. Täpselt nagu meiegi iga päev. Lihtsalt ajaline mõõde on erinev.
Oli kirev aasta! Palju filmimist ja pildistamist. Põnevaid sõite ja lõbusaid reise ning uusi toredaid sõpru. Ja tohutult enese avastamist ja iseendaks kasvamist. Kõige suuremaks saavutuseks oli kool, mis kestis nagu rasedus – 9 kuud. Mis sellest “rasedusest” sündis, toimetab täna Pärnus Methodraie Üliteadvuse praktikatoana ja loodetavasti uuest aastast ka Tartus.
Uus kool algab õnneks mul juba jaanuaris ja tunnen end täna kui Harry Potter enne Sigatüüka kooli … või nagu kutsikas auto esiistmel. Ja loomulikult – mul on valmis juba pliiatsid ja suled… Õpi palju tahad, aga paraku kõlab mu tänane tõde endiselt – ma tean, et ma ei tea midagi… Aga ma olen õppinud seda, et MÕISTMINE MUUDAB REAALSUST. Päriselt.
Sel aastal olen olnud suht laisk blogima, olen jaganud vaid inimesi ja teemasid, mis mind on liigutanud. Ja see tähendab ainult üht – mul on olnud väga palju meeldivat loovat tegemist. Ja see tähendab ainult üht – MA ARMASTAN SEDA, MIDA MA TEEN. Päriselt. Üleni. Ja see tähendab ainult üht – MA OLEN ELUS!
Mul tõusevad ihukarvad õudusest püsti, kui küsin nt mõnelt noorelt inimeselt, mis tema lemmiktegevus on, mida ta tahaks teha, mis teda haarab jäägituna… ja see inimene kehitab apaatselt õlgu:”Ma ei teaaa…polegi vist…äkki töö vä…”
Aga selles ju elu võlu ongi, et me oleme kõik erinevad, erinevad kõiges. Eksole? — No kuidas kurat siis saavad mulle sobida kõik netiväljade horoskoobid, riided, soovitused, toidud, videod, õpetused, mida igapäevaselt pähe valatakse? Ahh, eksole, inimesed avarduvad ikka, hoolimata sellest, mida nad söövad või mis tööd nad teevad ja mida seljas kannavad. Ma olen juba oma elus kogenud seda, et üks lihtlabane tiba napsilembene traktorist võib elada üliteadvuses, olla täiesti teadlik, rääkida nii, et sa unustad hingamisegi… ja sealsamas võib välismaine “jutupaunik” sulle mantrate, ommide ja välise tilulilu keskel ajada sellist jahu, mis su juhtme hullemini kokku küpsetab ja ellu veel enam segadust toob.. Noh vähemalt sinnamaale, kus mõistad ja saad teadlikumaks oma valikutest. Areng ikka ju :))).
Valik ja areng on ka aastalõpu lemmikloomade ja beebide õudushetk – ilutulestik. Oled sa vahel mõelnud, milline tunduks ilutulestik siis, kui inimkond oleks pime? Kui raske selle kuulamine ja tajumine siis tunduks? Kui pikana ja kohutavana tajuks siis inimene ilutulestikku…? Kas ei oleks aeg lõpetada? See on ju nii lihtne – lihtsalt astu poes selle leti eest peatumata mööda… Valik.
Kallid Kohalolu sõbrad, soovin teile kõigile rahulolu iseenda ja Eluga. Soovin südamest, et elaksite elu, mis iga hetke helisema paneb (mitte kõrvades tinnitust ei mõtle, onju) ja järjest enamale teadlikkusele kutsub. Soovin, et tajute ja kogete iseenda valgust, kõige Loojat iseendas, kes teab kõike ja on KÕIK. Samas aga – me kaks jalga astuvad kindlalt maa peal, seega – et kõigil oleks kõht täis, katus pea kohal ning kallid kõrval ja terved. Et selles maailmas Sinu ainus päris liiklusvahend – su keha – oleks täiuslikult terve. Raku tasandil.
Olgu siis eilne endast lahti lastud ja täna nii haaravalt põnev, et homne ei tule üldse pähegi!
Aitäh ilusa aasta eest ja kohtumiseni aastas 2019!
Armastuse ja tänuga,
Tiina
Jää rahulikuks,
võta asja huumoriga
ja ole ikka teiste vastu kena!
🙂