Peale Kristiina Raie raamatu “Minu kogemused Looja Vaimuna universumis” lugemist ajasin juttu ühe mulle kalli inimese, oma 83a ämmaga, keda me pereringis Memmeks kutsume. Ametlikult siiski – Silvi Liimandi. Ei maksa arvata, et seda raamatut loevad ainult inimesed kursuselt või noored. Vaimul pole vanust. See raamat puudutab kõiki Vaime. Siin mõned küsimused-vastused, mis meie jutuajamisest sündisid.
Milline maailm raamatust sulle kõige rohkem meeldis?
Kõik maailmad selles raamatus jätsid sügava mulje. Veenus oli väga huvitav. Tatayalased olid põnev rahvas ja eriti huvitav oli see, et neist arenes uus rass – Taevarahvas. Huvitav oleks teada, mis on tänaseks saanud Taevarahvast? Põnevad olid Taevarahva rännakud. Kuidas grupp inimesi oma kehad uinununa maha jättis ja Vaimudena kosmoses rändas. Need tundusid lugedes nii reaalsed! Mind väga aktiveeris Elu Allika planeet, tundus sarnane Maale, väga tuttav.
Natuke õõvastav oli Tehisintellektiga planeet, kes oli oma planeedi kaevanud seest õõnsaks ja kasutas kõrvalplaneeti prügimäena. Midagi tuttavat oli selles tehislikus maailmas, ma väga loodan, et me oma nutimaailmaga lõpuks sinna ei arene. Võõras oli ka välisele täiusele keskendunud liik, samas – küllap neid on ka planeedil Maa. Ja Poisi lugu! Tüdruk, kes Poisist algul nii erinev näis… Aga nad olidki erinevad, mõtle, milline lapsepõlv oli Tüdrukul – veetis isaga vaba aega lennates Kosmoses erinevatele planeetidele… Kristallkoobas ja Suur Ema! Millised erinevad elud ja maailmad!
Mul oli äärmiselt huvitav lugeda autori erinevatest kehastumistest, tema loomisest, seostest teiste Looja Vaimudega, kosmilisest tasakaalust, ausalt, see tundub uskumatuna.
Terve see raamat on minu jaoks ulmeline, aga ma aktsepteerin seda täielikult, sest Looja Vaimud ju koguaeg LOOVAD. Ja mitte tuhandeid aastaid tagasi. Täna ka. Just praegu.
Ma tõesti imetlen seda, et tänapäevane täiesti normaalne noor naine on võimeline seda kõike meenutama, mida ta on Vaimuna läbi elanud, kui palju ta on Vaimuna kasvanud, kogemusi saanud, õppinud ja õpetanud! Ja on meie õnn, et ta elab just Eestis ja räägib meiega samas keeles!
Mida raamat veel sulle rääkis?
Peale seda raamatut ma ei karda surma – AGA, ma tahan selles kehastuses veel elada ja õppida! – ma sain sellest raamatust toetust, ma tean, et Vaimuna ma ei lõpe iial, ma elan igavesti. Seega – surm ei ole lõpp. Seda raamatut võiks lugeda kõik, kellel surmahirm, ja kõik need, kes tahavad teada, kuidas seal “teisel pool” on ja mida seal tehakse.
Raamatus on imekaunis koht, kus autor kirjeldab enda ühe kehastuse surma. See oli nii kaunis ja teadlik. Selleks peab valmis olema ja selleks peab valmis olema elus olles, selleks saab teadlikult valmistuda. Ma olen selle suure teadmise eest Kristiinale kogu südamest väga tänulik.
Pluss veel boonus, et Vaimul on vaba tahe. Vaba tahe kehastuda. Vaba tahe luua mida iganes! Samas – oi, milline suur vastutus!
Millises maailmas neist sa ise tahaksid kehastuda?
Ma tahaksin kogeda elu Allika planeedil. Võib-olla sellepärast, et see sarnanes Maaga, ma olen sellega harjunud, see tõmbas mind. Ja muidugi Veenus. Ma keeldun uskumast, et seal on kivid ja tolm. Ma tean nüüd, et rohelusse uppuva Veenuse nägemiseks peab mul olema vastav häälestus. Ei tea, kas suudan selle saavutada, et mind sisse lubataks?… Aga häälestus on ju igal hetkel oluline. Mitte ainult Veenusel, vaid ka täna siin, Eestimaal elades. Eriti siin. Praegu.
Ma ei usu darvinismi, mida olen koolis õppinud, evolutsiooniteooria on pettus. Loojad Vaimud loovad. Koguaeg luuakse uusi eluväljendusi, loomi, linde, võib-olla kõik ei jäägi püsima, mida luuakse. Osa liike sureb välja, osad loomised ei õnnestugi. Aga tõesti, vaata või neid ookeani elukatest tehtud filme, milline on väga sügaval asuv taimestik, kuidas värvilised elukad seal elavad, suhtlevad, toituvad. Võib olla nii mõnigi sealt ongi just see Looja Vaimu poolt nö ebaõnnestunud tegelane… ei tea. Päris põnev, mis siin planeedil miljoni aasta pärast on.
Mis on praeguses süsteemis sinu jaoks segavat, häirivat?
Haigused, sest süsteem on haige. Süsteem loob tasakaalutust.
Mis aitaks?
Aitaks elus loodus, et inimene saaks olla rohkem tasakaalus, rahulolus. Ma olen maal terve suve looduse keskel, sebin oma aiamaaga, räägin tomatitega, liigun palju, söön kõike seda, mida mu oma peenrad annavad jne. Talvel tunnen puudust maakohast, loodusest, käin liiga vähe väljas, püüan siiski toituda õigesti, anda kehale parimat, mida pensionist anda saab.
Eks ma käiksin ka rohkem väljas, aga tead, miks vanu inimesi enam tänaval ei näe – nad ei jaksa pikalt järjest kõndida. Väga vajalikud oleks tänavatel pingid, et saaks vahepeal istuda ja puhata. Ma ei nurise, ma lihtsalt ei saa igale poole minna, ma pean enne uurima, kas tee peal on võimalusi istuda…
Kuidas sa alati nii positiivne oled, Memme?
Ma ei mõtle sellele, mis võiks olla või millest mul puudus on – minu jaoks ei muutu sellest midagi. Ma parem arvestan sellega, mis mul on ja tunnen sellest rõõmu.
Olen õnneks olnud päris terve inimene. Näiteks peavalust ei tea ma midagi. Meie ajal on inimest ju võimalik korda teha – klappida töötama põlved, kohendada selga, silmadelt võtta kae, kasutada kuuldeaparaati… Mul on valik – võin halada hommikust õhtuni ja võin elada nii tervena kui hetkel võimalik. Selles negatiivses maailmas püüan olla nii positiivne kui võimalik. Ega see kerge ei ole, aga ma loen palju, ikka õpin elu. Vahel võtan killu kirsilikööri ka. Kuniks elu!
Noh, mitte selles mõttes, et ma nüüd nii vana oleks. Ma ei ole vana – ma olen lihtsalt ammu sündinud.
Memmega on alati kerge olla. Ta ei ole selline tavaline heegeldav väike vaikne memmeke, ta on kirgas, teadlik, ajaga kaasas käiv proua. Temaga võib rääkida poliitikast, spordist, suhetest, kirjandusest, kõigest. Tal on alati oma arvamus. Tal on hea huumorimeel, ta lahendab igapäevaselt ristsõnu. Ta on äge!
Kui ma küsisin, kas ta soovib midagi Kristiinalt küsida, mõtles ta viivu, muigas ja vastas:
“Jah, soovin küll. Kristiina… Millal uus raamat ilmub?”
*