Et edasist teekonda enda jaoks kergemaks muuta, on kõige parem vabaneda asjadest, mis põhjusi sünnitavad. Nii lahenevad jooksvad probleemid iseenesest ega teki uusi.
Kui meenutada tüdrukut, kes oma maailma oranziks värvis, võib esitada küsimuse: kuidas seda praktikas teha?
Point on selles, et me oleme igasuguse vea pärast valmis kõigil kohe näo täis sõimama. Nii toimitakse automaatselt, enamusel meist on see tingimatu refleks. Niikui miski ei meeldi, kohe süttib peas punane lambike ja muudkui kihutame, kas kirjalikult või suuliselt. Eriti internetis, kus päris kindlasti ei haara keegi füüsiliselt sul kratist kinni, igat liiki kriitikute jaoks on see lausa piiramatu tegevusvabadus.
Avaldades rahulolematust millegagi või sõimates kedagi – valitsust, ilma, kolleege, naabreid, omakseid, lapsi – transleerite te maailmapeeglisse inetu kujundi ja saate peegelduses vastu sellele vastava reaalsuse.
See, kas transleerida raadio EDULAINE või raadio SOLGITÜNN sagedusel, on teadvustatud (või teadvustamata) valiku küsimus.
Kõikjal ja pidevalt tuleb ette olukordi, kus poleks sugugi tarvis negatiivset reaktsiooni ilmutada. Milleks sõimata seda, mis teid otseselt ei puuduta, või seda, kes ei ole teile isiklikult üldse halba teinud? Te ei suuda muuta seda, mis selles maailmas on juba toimunud, nagu ei suuda mõjutada filmi, mida näete ekraanil. Aga teie võimuses on filmilint välja vahetada. Rünnata ekraani või häälestada projektorit – need on kaks täiesti erinevat olemise viisi ja jällegi – isikliku valiku küsimus.
Paljudel juhtudel on parem lihtsalt mööda minna asjadest, mis tekitavad halbu emotsioone, andmata neile tähelepanu. Tasub teil vaid kinnistada tähelepanu negatiivsele, kui see otsekohe teie reaalsusesse tuleb.
Te peaksite meeles pidama, et JUHTIDA EI TULE MITTE EMOTSIOONE, VAID SUHTUMIST. Suhtumist võib alati ümber pöörata, kui lülitada sisse teadvustatus.
*Sallivus ja tolerantsus on kuningate voorus.
*Kui te kedagi ägedalt kritiseerite, ei ole teil peaaegu kindlasti õigus.
*Liikuge variantide voolus, pannes tähele teemärke. (Kuula naisterahvast, ja tee nii nagu ta ütleb).
*Olge ärkvel, kui teie ümber magatakse, ja võtke seda kui lõbusat seiklust.
Ääremärkmed: Kui teid miski rõhub või ärritab, te magate. Niipea, kui olete teadvustanud, mis teid ärritab, võite ärgata. Kui teil on piisavalt energiat ja teadvuse selgust, te suudate seda unenägu (loe : elu (Tiina) juhtida!
***
TERVEL KEHAL TERVE KAAL
On kaks vale stereotüüpi
Esimene: Haigus on siis, kui midagi valutab. Keha teatab haigusest valuga alles viimases staadiumis, kui endistviisi edasi elada enam ei ole võimalik.
Teine: Haigusest võivad terveks ravida artsid ja ravimid.
Nii nagu teed ei saa korda teha, lappides keavdeti auke, nii ei saa organismi parandada, pannes lappe kord siia, kord sinna. Kui vererõhk on kõrge – võta tablett ja see alaneb. Tõusis palavik – sama teguviis. Tekkis köha – lämmata see. Pea valutab – summuta valu! Kõht valutab – suru alla! On hulk mooduseid, kuidas sundida organismi vait olema, olgu ta pealegi tablettidest uimane, peaasi, et ei tüütaks kisaga ei omanikku ega arste. Mis siis veel üle jääb?
Pavlov armastas korrata:”Organism on isereguleeruv ja isetaastuv süsteem”.
Organism ravib end küll ise, aga selleks tuleb luua talle tingimused. Ja peamised nende tingimuste seas on looduslik toitumine ja liikumine. Toitumisest oleme rääkinud, teeme juttu adekvaatse füüsilise koormuse vajalikkusest.
Haigus on veeuputus
Haigus tekib seal, kus mingitel põhjustel toimub vere, lümfi ja rakkudevahelise vedeliku mikrotsirklutasiooni häire. Organism suunab alati “remondivarud” sinna piirkonda, kus on tekkinud häired. Kui varude kohaletoimetamine ei kohta teel takistusi, probleem kõrvaldatakse, aga kui jõesäng (soontevõrk) ei tule ekstramahtudega toime, tekib üleujutus, seisak, põletik.
Sooned on kuivanud jõesängid
Väheliikuval inimesel on veenide ja kapillaaride võrk alaarenenud. Kapillaarid kärbuvad, veenid atrofeeruvad. Pealegi reostuvad ebatervisliku toitumise tagajärjel ka soonte seinad nagu vana sanitaartehnika. Lõpuks ei kuiva mitte ainult jõed ise (verd on ju küllaga), vaid ka jõesängid.
Lihased on kaldasõudjad
Süda on võimeline verd kiiresti edasi pumpama vaid mööda suuri veresooni. Peentes veresoontes liigub veri edasi üksnes tänu skeletilihaste kokkutõmmetele, seepärast nimetatakse neid teiseks südameks. Lümfi ja rakkudevahelise vedeliku jaoks polegi eraldi südant ette nähtud, niiet nende olluste liikumine oleneb täiel määral skeletilihaste seisukorrast. Skeletilihased on nagu sõudjad soonte ehk jõgede kallastel.
Mida ei kasutata, atrofeerub
Sellest pole pääsu. On kas areng või degradatsioon. Kui lihased koormust ei saa, siis jõgede kaldasõudjad nõrgenevad tasapisi ja nende arv jääb vähemaks. Sõudjate kehad väheliikuva inimese organismis hakkavad meenutama tema oma kehaehitust – nad muutuvad ülakaaluliseks, kohmakaks või nõrgaks ja jõuetuks.
Ebavajalikke lihaseid ei ole
Loodus ei loo midagi ilmaasjata. Kui mingid lihased ei tee tööd, siis need atrofeeruvad. Vähene liikumine toob kaasa selle, et koormus jaotub ebaühtlaselt: ühtesid lihaseid kasutatakse sagedamini, teisi harvemini või üldse mitte. Ühes kohas on sõudjaid rohkem, teises vähem või pole üldse. Mõnes kohas Niiluse org, mõnes kohas surnud kõrb. On see normaalne? Ei ole. On see tüüpiline? Tänapäeva inimese jaoks jah.
Mida teha?
Kujutage ette et sõudjad on teie armee, kellest oleneb teie turvalisus ja ka teie elu. Sõdureid ei tohi lasta “kuurordis peesitada”, nende vastupanuvõimet tuleb pidevalt alal hoida. Pidage meeles: te kas arenete või degradeerute. Koormused peavad olema regulaarsed, süstemaatilised, aga mitte kurnavad. Kõik on hea mõõdukuse piires. Liikumine peab olema mõnus. Harjutused peavad olema maksimaalselt mitmekesised, et areneksid eranditult kõik lihasegrupid.
Nagu näete – pole midagi uut siin päikese all. Kõik on lihtne ja ilmselge. Nüüd ka ehk arusaadav. Kui jõgede sängid taastuvad ja sõudjad koguvad jõudu, siis jätavad ka haigused teid maha, keha muutub ilusaks, tervis taastub ja kehakaal terveneb tõepoolest.
Ääremärkmed
Tehnosfäär võtab meilt tervise, energia, tähelepanu, teadvustatuse ja ka vabaduse. Kõige kummalisem on, et me näeme seda kõike, kuid ei märka. Olete te näiteks jälginud ja teadvustanud, kui kiiresti ja märkamatult on sünteetilised materjalid astunud paari aastakümne jooksul peaaegu kõikide naturaalsete materjalide asemele? Selleks, et realiseerida transurfingu peamist põhimõtet – valikut – on vajalik vähemasti teada, et pole üldsegi kohustuslik kasutada ainult seda, mida surub peale tehnosfäär. Oleks vaid teadlikkus ja kavatsus, küll siis leidub variantide ruumis ihule ja hingele meelepärane looduslik toit ja naturaalne riietus. On üks selline unustatud ime – sinine lina. Tehnosfääris tuleb seda otsida ja innukalt taga ajada nagu aaret, sest linased rõivad on kehale biosfäärioaas… Võite vaadata siit – http://otrada.by/katalog-naryadov
JÄTKUB HOMME. SIIS ARUTAME OMA MAAILMA EBAVAJALIKUST PRÜGIST PUHASTAMISE TEHNOLOOGIATEST. PÜSI LAINEL!
_______
…
Et protsessi juhtida, tuleb “ümber ehitada” oma mõtteviis, kuskil seal oma peas ümber seadistada skeemid, nii et passiivsest vastuvõtjast saaks edastaja, et ta läheks üle oma kavatsuste transleerimise rezhiimile.
..Isegi kui te jalutate, puhkate, loete, vaatate või vaatate ja kuulate võõraid filme, ei tohiks teie oma filmi näitamine ja teie raadiosaade katkeda. Te ise värvite oma maailma selliseks nagu tahate… Mis ka ei juhtuks teie reaalsuses, korrake oma mõtet nagu näiteks laulusõnu:
Oranz on taevas, oranz on meri,
oranz on rohelus ja kaamel ka.
Oranzid emad oranzidele lastele
oranze laule oranzilt laulavad…
See on justkui “maagide selgitus” lihtsustatud kujul. Põhimõtteliselt võib igasugune sisenev teave esile kutsuda analoogiaid ja seoseod teie sisemaailmaga. Kui olete translatsioonireziimil, siis “saatja” sisendil muutuvad anmed assotsiatsioonideks, aga väljundil lastakse välja teie kavatsuses teadaanded. Lihtsalt, kui vaatate võõraid filme,seadke eesmärk püüda assotsiatsioone ja samal ajal näidata oma filmi – kuulutada oma “oranzi maailma” kavatsust –
Neil on kõik hall, aga minul on oranz!
Seal maailmas on probleemid, minu omas mitte!
Need inimesed elavad mingite piirangute raames – mind see ei puuduta!
Säravad isiksused loovad šedöövreid – ka mina oskan üht-teist!
Nad on ilusad, tugevad, julged – minulgi on omad voorused!
Vaat toda ma oma maailma ei lase, aga see kuulub mulle!
VÕI PÖÖRATA KOGU SISENEV TEAVE OMA EESMÄRGI ÜHISEKS NIMETAJAKS! Näiteks kui tahad oma maja, tuleb pidevalt transleerida saadet “Minu maja ja mina selle sees”. Nägite poes või reklaamis ilusaid asju, valige neid lihtsalt oma maja jaoks, kasvõi ainult neile pilku peale heites. Näete planeedi eri nurki – kujutage kohti, kus tahaksite elada. Värvige kogu see maailm oma unistuste värvi täiesti tõsiselt ja otsustavalt, pööramata tähelepanu onklile, kes ütleb nagu laulus, et “see pole võimalik”. Temal pole see võimalik. Teile läheb see korda. Teile on kõik võimalik!
…
Inimese elu nagu iga teine mateeria liikumine, kujutab endast põhjuste ja tagajärgede ahelat. Variantide ruumis on tagajärg alati oma põhjuse läheduses. Nii nagu üks tuleneb teisest, nii rivistuvad eluliinil ka ruumi lähedal asuvad sektorid.
IGAL ELUSÜNDMUSEL ON KAKS HARU – SOODSAS JA EBASOODSAS SUUNAS. Iga kord, juhtudes kokku ühe või teise sündmusega, teete te valiku, kuidas sellesse suhtuda. vaadeldes sündmust kui positiivset, satute eluliini soodsale harule. Samal ajal kalduvus negativismile sunnib teid väljendama rahulolematust ja valima ebasoodsa haru. Niipea kui miski teid pahandab, järgneb kohe uus ebameeldivus. Nii juhtubki, et “hädad ei tule kunagi ühekaupa”. Siiski ei järgne pahanduste jada mitte hädale enesele, vaid teie suhtumisele sellesse.
SEADUSPÄRA KUJUNDAB VALIK, MILLE TEETE TEELAHKMEL. Kavatsuse koordineerimise printsiip annab teile võimaluse sattuda alati soodsale eluliinile.
Miks ma kordan seda, mida te juba ammu teate? Sest teadmise ja tegemise vahel on sügav kuristik. Nõustuge, et te teate seda, aga te ei tee seda, eksole?
See ei kuulu teie igapäevaste harjumuste hulka. Vastasel juhul ei tekiks probleeme. Kõike teades ja mõistes reageerite siiski halbadele sündmustele ja oludele negatiivselt, sellest on saanud teie harjumus. Teie reaalsust ei juhi mitte teie TEADVUSTUNUD KAVATSUS, vaid TEADVUSTAMATA HARJUMUS.
Tahan selgitada olukorda, miks peaks koordinatsiooni printsiipi tõepoolest kasutama. Selleks vaadelgem fenomeni nimega DÉJA VU. See on siis, kui teatud hulk asjaolusid viitab sellele, midagi seesugust on juba varem juhtunud. Déja vu iseärasus seisneb selles, et inimene on peaaegu kindel, kuid ei suuda kuidagi täpselt meenutada, kus ja millal selline sündmus aset leidis.
Võib nimetada selle nähtuse kaks võimalikku põhjust.
Esimene. Déja vu juthub seetõttu, et mingi sarnane sündmus leidis aset unenäos. Inimesel ei ole ju alati meeles, mida ta unes nägi, kuid kui ta kohtab reaalsuses analoogilisi sündmusi, tekib tal mälus ähmane, kuid väga selge teadmine, et see on juba varem juhtunud.
Teine. Elu jooksul läheb inimene pidevalt ühelt eluliinilt üle teisele. Kahel eluliinil nagu kahel filmilindil võivad olla minevikus erinevad sündmused nagu siis, kui kleebitakse kokku kaks linti, mille lood enne kleepumist on erinevad. Harvadel juhtudel võivad stsenaariumid erineda. Näib et sellised üleminekud peaksid tooma kaasa põhjuste-tagajärgede seoste häired, kuid tavaliselt ilmseid konflikte ei teki, vaid juhtub midagi arusaamatuse taolist ega olegi aru saada, kas inimene on midagi segi ajanud, või on siin teatud anomaalia. Igatahes ei õnnestu arusaamatut olukorda ei kinnitada ega ümber lükata. Tuleb välja, et inimene ise justkui mäletab, et filmilindi eelmistel kaadritel olid asjad ühtemoodi, aga ümbritsejad, need, kes “ei läinud üle” ühelt filmilindilt teisele, kinnitavad talle, et seda ei olnud ja kõik oli hoopis teisiti.
…
Déja vu on juhitamatu nähtus, see juhtub nagu teadvustamata unenägu. Nii kaua kuni me teadvustamata, justkui sonides teeme võtmeotsuseid teede tähtsatel hargnemiskohtadel ja reageerime olme pisimuredele niisama nürilt nagu austrid, kujutab meie elu endast juhitamatut transgressiooni mööda ebasoodsaid eluliine. Kui me aga harjutame end järgima kavatsuse koorineerimise põhimõtet, igas olukorras, hakkab meie reaalsus surfama edulainel. Enam pole see transgressioon. See on transurfing.
Lihtsalt võtke harjumuseks, iga kord, kui miski ei lähe nii nagu te tahaksite, kohe üles ärgata ja teadvustatult inverteerida ebameeldivus meeldivuseks. Sellisteks juhtudeks peavad teil olema sisse seatud oma erilised reageerimismeetodid.
Näited: Oh, huvitav, mis rõõmus sündmus selle järgneb? Oo, nüüd ootab mind küll põnev üllatus! Milline õnn, lausa imeline! Oo, mis rõõm! Õnn langes osaks! Oh, milline vahva asjaolude kokkulangevus! Nüüd tuleb minu võimalus! Oo, milline mõnu! Oh, aitäh, mille eest mind küll nüüd säästeti! Kõik on lihtsalt suurepärane! Ootan õnnitlusi ja kingitusi!
Kõiki neid “kohatuid” hüüdeid tooge kuuldavale iga kord, kui juhtub ebameeldivus, olgu see ka kõige väiksem.
Õppige nautima halba ilma, järjekordi, liiklusummikuid, probleeme, mistahes negatiivsust. Selline mehhanism puhastab pikkamööda taeva teie maailma kohal. Vaid esialgu tuleb veidi pingutada tahtejõudu, et sellest saaks harjumus. Et see muutuks osaks teie minast. Siis lähebki teil kõik nii nagu peab.
***
(Kogen oma elus, et see töötab, ja soovitan soojalt asjaga tegeleda. Mul võttis see õppimine ja “ümberprogrammeerimine” aega paar nädalat. Et igavaks ei läheks, pakub elu kordusõppusi ja teeb kontrollreide praegugi. 🙂 Panen selle loo siia üles lootusega, et vähemalt üks inimene teab, mida sellega peale hakata. Kui ellu on vaja muutusi, tuleb eelkõige hakata muutma iseenda mõttemaailma, ja reageeringute muutmine on alles kõige algus ja üks kergemaid harjutusi. Nautige mängimist ja muutke oma maailm mistahes oma lemmikvärviks. Miks mitte oranziks? Jõudu! Tiina)
***
JÄTKUB JUBA HOMME, SIIS VAATAME, MIS HR. ZELAND LIHASTEST PAJATAB…