Päris tore on näha, kus maal mõni inimene oma teekonnal praegu on. Mida ta kogeb reaalsuses kui illusiooni ja mis tema maailmas ei olegi illusioon vaid pesuehtne reaalsus.
Vaadake või seda jura Tujurikkujate video ümber, inimesed kommenteerivad ja näevad seda täiesti erinevates, seinast seina äärmustes. Kellele on see lihtne, ok, vbl veits üle vindi vaimukas meie endi kapsaaeda kukkuv nali mossamisest ja pagulaspaanika, kellele aga lausa “Noorte Eesti Rassistide” rahvulik laul, mille meie peaminister heaks on kiitnud, kellele aga suisa püha hümni mõnitus.
Saage üle ükskord! Püüdke mõista – see oli naljasaade. Naljasaates tehakse nalja.
Ma ise arvan seda, et kõik, kellele meeldib keeruline ja segane elu, neile meeldibki muudkui saagida, keerutada igast jama eimillestki, kahtlustada ja süüdistada kõiki, need on rahulolematud inimesed, kes on staatiliselt paigal, hoiavad kümne küünega vanast kinni, kes võitlevad muutuste vastu jne. Jumala eest, lõdvestuge! Ja laske ajal end kanda. Kõik on hästi. Ka siis, kui teie maailma ei juhi. Ta pöörleb siiski. Lihtsalt katsuge kuidagi selle mõttega harjuda ja laske lõdvaks…
Aasta üllatas juba teisel päeval presidendi pulmadega. Mäletate, alles pool aastat tagasi materdati mutta Evelin Ilves selle eest, et ta julges avalikult suudelda suveöös. Kõik tegid häbi-häbi, keegi ei teadnud tausta, aga häbistasid küll. Praegu on see aeg, kus ma tahan öelda häbi sellele mehele, kes on eesti vabariigi president ja kes andis kirikuvande juba kolmas kord. Kamoon, kui ta on inimesena selline, siis kuidas ta riigipeana midagi muud on? Ma ei tea tema tausta, mind ei huvitagi, mul on sellest keskeakriisis mehest sügavalt savi, aga õnne soovin ma seekord hoopis Evelin Ilvesele, et ta sellest rumalast vanainimesest lõpuks vabaneda julges ja saab astuda sirge seljaga iseenda rajal. Noh, ma olen naine ja ma siiralt usun armastusse, kirge, oma tee jõusse. Ja kasutades Alma sõnu – ei ole küll minu asi ütleda, aga ühte ma ütlen – pange tähele, Evelin tõuseb veel fööniksina tuhast, samal ajal kui vananev HarryPotter oma saldejumpsiga kuskil hullab…
Täna pandi FB üles Lille Lindmäe artikkel, kus ta palub olla tähelepanelik kallistamise suhtes. Jälle rahvas kahes leeris! Aga keegi ei märganud selles artiklis veel ühte Lille väga huvitavat mõtet – Inimesed paluvad abiks ka sellised tervendajad, kes end ise ummikusse elanud ja energeetiliselt sõlme keeranud, stressis inimesed tekitavad teisteski stressi.. Ja palju muud põnevat. Ruttu hakati aga kallistamise mõtet maha tegema, ma nii tahtsin midagi head öelda, justkui midagi Lille kaitseks, sest mina tean, mis tööd ta tegelikult teeb. Mina tean, et ta parandab planeedi Maa energialiine, ta on kutsutud aastaid ome loengutega esinema Indiasse Iidse Tarkuse Kooli jne.
Ja ma kustutasin oma kommentaari ära, sest sain aru, et igaühel on õigus oma arvamusele ja oma tõele. Isegi, kui kellegi teise jaoks on see puhas lauslollus. Kõigil on õigus.
Sain aru, et suurim oskus on lubada olla kõigel nii nagu see on. Lubada igaühel austada oma isiklikku tõde. Kaitsmata, ülistamata, hinnanguid andmata. Lihtsalt lubada olla. See oli hea tunne. See oli suur ja tugev turvaline tunne. See tegi minuga midagi. See kasvatas mind. Imeline aeg! Iga päev nii võimas loomine!
Aga kui sa ei tea, kes on Lille Lindmäe, siis palun võta kuulata ülipõnevat saadet “Hallo Kosmos!”
Ja kõik väikesed ja suured pildisõbrad – ma olen olemas. Siin mu tänane väike modell Luisa. Luban et kirjutan õige pea pildistamisest, lihtsalt väikesed modellid nõuavad mu aega. Ma armastan neid, ma armastan pildistamist ja ma annan neile kuhjaga, mida mul on – oma aega.
Külm aeg on. Kallistage üksteist ja villased sokid jalga!
***