Ma ei taha halada. Ma tahan jätta meelde. Seda mis juhtus ja mida see minuga tegi. Kuna blogi on nii ehk naa rohkem mu enese aja lugu, siis soovin ma, et see väike koer, kes tõi mu ellu liikumist, mängulisust ja tingimusteta armastust, jäädvustuks siia.
Ma olen varem oma elus kordi kuulnud kedagi ütlevat lauset “Mu koer suri ära.”
Mul on nii kahju…- olen vastanud, aga tunne pole mind liigutanud. Mul ongi kahju, kogu südamest on kahju, aga see kahju on hoopis teistmoodi kahju. Täna ma tean. See on kaastunne, mitte valu.
Trump elas 13 aastaseks. Viimased 6 päeva ta ei söönud, neli päeva ei joonud ise, aitasin teda.
Kuigi ta oli eluaeg väga hoitud koer, oli ta viimane kuu sõna otseses mõttes kätel kantud, sest treppidest ta enam ise käinud.
Ainus, mis mind lohutab, on see, et tal pole valusid ja ta oli 13 aastat üleni armastatud ja hoitud koer. Ta magas seal kus tahtis, kuidas tahtis, kaua tahtis. Loomulikult magas ta mu jalgade peal meie voodis. Ta sättis end naljakalt kaua ja lasi end laraki hooga mu jalgade vastu. Mitu korda. Vahel, kui niigi palav oli magada, käis see mulle närvidele ja ma nihkusin eemale, mingi hetke pärast tabas ta selle ära ja niheles järgi. Tal pidi olema füüsiline kontakt. Praegu olen mina see, kes selle järgi nutab…
Tema toidukoht oli alati täidetud hea-paremaga ja ma ei tea veel, kaua läheb aega, et poes koerte konservide ja krõbinate eest saab mööduda nii, et peast ei käi läbi mõte – oot, kas ma Trumpale midagi võtsin…
Loomulikult sai ta maiuspalu meie laualt. Alati. Sest ta oli meie sõber. Pereliige. Mitte lihtsalt loom või teine liik või keegi, keda peab dresseerima ja allutama. Vahel oli vaja piire seada, aga enamuse ajast lõppes asi meie allumisega talle. Me võtsime teda kui võrdset. Ja seega saigi ta tavaliselt ka viimase ampsu meie kõige parima palast. Isegi siis, kui ta oma söök söömata oli, jälgis meid oma pruunide nööpidega nii kaua, kuni sai ampsu kätte ja siis läks oma kaussi tühjendama. Praegu ma hoian viimast pala käes ja ei saagi nagu aru, et… kuhu või kellele…
Ta oli ülemusitatud koer. Need miljonid tänu- ja armastusemusid, mida ta sai oma viimasel elukuul ninale, põsekedele, silmadele, kõrvikutele… Igal õhtul, kui ta voodisse tõstsin, olin talle hästi lähedal, vaatasin talle otse silma sisse, silitasin ja musitasin ja rääkisin, kui õudselt tubli ja ilus ja hea ja armas koer ta on. Ma nägin ta silmapilgutusest küll, kuidas ta seda tegelikult nautis, kuigi välja näitas – ahh, missa plärad. Me rääkisime niimoodi pikalt igal õhtul, ta kuulas mu ära ja mingi hetk pööras pea kõrvale, ma teadsin, et rohkem ei tohi teda segada. Ta oli nagu 96 aastane papi. Ma tundsin et pean tegema ja olema nii nagu talle meeldib, sest see oli juba lõpu algus…
Kindlasti küsivad praegu mõned inimesed – miks te koeral lasite piinelda ja talle süsti ei teinud. Mõistan. Nii saavad küsida need, kellel endal koera ei ole, pole kunagi olnudki, kes ei tegele aktiivselt ja igapäevaselt OMA koeraga, või siis need, kellel koer on alles täie tervise juures ja rõõmus või kelle koer on võetud kui koer, aga mitte kui sõber. Seal on tohutu vahe. Aga otse loomulikult käis see meil peast läbi. Minu sees oli seis 70/30. Süstile mõtlemine tekitas minus vale tunnet. Ma käisin inglipoes ja võtsin seal inglite sõnumeid. Koostasin süstiküsimust teadlikult ja võimalikult täpselt, et saada arusaadavat vastust. Vastus oli ARMASTUSEL ON ERINEVAD VÄLJUNDID. See toetas selgust.
Paar nädalat tagasi olid tal krambid. Ma ei osanud midagi muud teha, kui teda tugevalt hoida ning rääkida, et üleminek on lihtne, su keha kardab seda, su vaim tahab minna, lõdvestu, ma hoian sind, ära karda, sa oled tubli ja saad hakkama… Ta lõdvestus, masseerisin hellalt ja hakkas rahulikult hingama. Ma ei ole loomaarst, mul pole õrna aimugi, mida peaks antud juhul tegema, tegin seda, mida süda ütles ja usun, et Trumpale see sobis, sest ta rahunes kiiresti. Sellest ajast hakkas ta erakordselt palju mu lähedusse hoidma. Mõistsin, et ta kardab. Ta kartis väga. Üksi olla. Ja mina kartsin ka. Kartsin temast eemalduda, tahtsin olla tema lähedal ja toetuseks, kui saabub SEE HETK. Või kui ma pidingi korraks ära käima, jätsin talle raadio või teleka mängima, tõin vee ja toidu lähemale ja ta ei jäänud kunagi kauaks üksi. Kui tagasi tulin, siis tavaliselt ikka magas rahulikult ja polnud vahepeal tõusnudki.
Olin magamata 4 ööd. Koerake oksendas öösiti korduvalt, oli vaja vahetada tekk, puhtaks pesta. Lina ja käpakesed. Püüdsin talle juua anda nii nagu oskasin. Panin ta tema tekile, sooja teki talle peale, ja patsutasin, paitasin, hoidsin kätt ta seljal. Tuli meelde aeg, kui lapsed väiksed olid ja selliseid öid tuli ikka ette. Sain korraks silma looja, kui poiss oli jälle rändama läinud, käpad pingutusest kanged. Oli vaja masseerida ja juua anda.
Viimasel ööl, ENNE SEDA, nägin und. Trump oli UKSE LÄHEDAL ja uksest astus sisse valges kleidis natuke läbikumav naine. Kusjuures ta oli Klaudia Tiitsmaa näoga, kes mängis Üheotsapiletis Inglit. Küsisin, kas sa tulid Trumpa järele, ta noogutas nukralt. Mul oli kerge tunne, et koerakest nii armas ingel toetab!
Hommikul võtsin poisi sülle nagu alati ja tõin kööki. Panin ta õrnalt köögivaibale, tema pehmele padjale. Valasin leiget vett tassi ja tõstsin lusikaga ta suu juurde, enamus läks maha, aga koera neelamise järgi mõistsin, et ta sai ka juua. See tänulik pilk! Andsin veel. Tasa ja õrnalt. Kuivatasin ta lõua ja keerasin kuiva käteräti ta pea alla, et oleks soe ja mõnus. Panin käe ta pea peale ja silitasin ta nina, ütlesin et ära karda, poiss, kõik läheb hästi. Siis tuli poeg kööki ja arvas, et peaksime ikkagi arsti koju kutsuma ja koera aitama. Ma olen sinuga nõus, ütlesin. Siis avas loomake paar korda suu. Silitasin teda ja hoidsin. Kõik jäi kuidagi vaikseks. Ta pilk läks minult kaugele. Oli juhtunud SEE. Nii vaikselt, nii loomulikult, nii hoituna, rahus ja vaikuses.
Olin põlvili ta kohal ja lihtsalt nutsin lahinal. Kordasin vaid, kui tubli ta on, kui väga ma teda armastan, kui vaba ta nüüd on … Veidi aja pärast tõstsin ta tema pessa, katsin tekiga, süütasin ta ümber 1o küünalt ja palusin toetajatel, inglitel ja meistritel “oma poissi” hoida ja aidata, kui vaja.
Edasi läks imelikuks. Suutsin oma sõpra toetada üleminekul, aga iseennast ei osanud toetada. Oli valusam kui valus. Oli väga tunda mõistuse ja südame vahet. Mõistus sai aru, et koerake oli ju vana ja kannatas, sai valust lahti, aga süda… see igatseb pai teha, kallistada, hoida veel süles südame vastas.
Koristasin kokku kõik Trumpa asjad. Maja on nii vaikne ja TÄIESTI TÜHI. Mõtlen, et kuidas küll üks väike jupp seda suurt maja täita suutis? 13 pikka aastat…
Tänu Trumpale hakkasin ma tegelema nii käimise kui jooksmisega. Me nuhkisime koos 13 aastat igapäevaselt mööda põõsaid, puid, parke ja rannariba. Tema oli see, kes õpetas mulle TÕELIST KOHALOLU. Õpetas mind nägema loodust ja oskas mind tõeliselt välja viia netimaailmast – Ta oli mu tõeline pilet reaalse maailma esiritta.
Lein. See on midagi, milles on VAJA üksi olla mingi aeg. Ma ei teadnud, et see on nii isiklik. Sa lihtsalt pead midagi läbi ja üle elama just üksinduses. Sellele ei saa midagi või kedagi lisada- isegi kui sa tahad, ja sellest üksiolekust leinaga ei saa loobuda – isegi kui sa tahad. See lihtsalt on. See käib minust läbi lainena. Läheneb ja kaugeneb. Aidanud on vaid meeldetuletus, et olen ja elan Kõrgemas Loovas Energias ning olen Vaim Kehas. Ja mu väike truu semu on valust vaba.
Toetus. Ma kallistan südamest kõiki neid inimesi, kes mulle helistasid ja küsisid kuidas mul läheb. Inimesed, kes helistasid ja tunnistasid otse, et nad ei oskagi midagi öelda… Ma tean. Pole vajagi. Aga valu sai kergem juba su häält kuuldes või su ridasid lugedes. Ma ei oleks ilmaski osanud arvata, et see niimoodi võib aidata! Suur suur suur tänu teile! Täna ma tean, et isegi kui mul sõnu ei ole, ei jäta ma enam kunagi jagamata kaastunnet. See oli suur õppetund. Ma pole kunagi varem matnud oma tõelist sõpra, seda, kes tingimusteta armastab… Ma ei teadnud, mis tunne see olla võib, mida see minuga teeb, mida tundma ja tajuma paneb. Nii raske ja valus. Aga ma saan hakkama. Tänu sõpradele. Ma loodan väga, et see valu kunagi leevendub ja pinnale jäävad vaid rõõmuhetked…
Aitäh sulle, Trump! Sa tegid minust õnneliku inimese!