Armsad üllatused toidavad hinge, tervendavad südant ja küllap laiendavad veresoonigi nagu hea vein.
Minu emake sai täna 83. Huvitav, et numbrid paberil kaotavad mingil ajal tähtsuse ja hinge vanus osutub olulisemaks. Ema võib jumala vabalt olla ka 38. Üsna tihti on juhtunud, et minult küsitakse mu vanust ja ma ei tea. Õnneks tean sünniaastat ja kel oluline, las arvutab. Noh, see selleks, aga mõtlen ikka et minu ema on ju enamvähem koguaeg kuskil 6 kümpi ja 7 kümpi vahel…, need aastaarvud on lihtsalt mingi lollakas kollektiivne kokkulepe. Kujutad ette, mis saaks, kui see ajasüsteem õhku lendaks? Kui poleks keaalaaegu ja kuupäevi, kas me siis ometi usuksime, et vanust ei eksisteerigi? Kas saab vanus eksisteerida ajast eraldi?
Aga emme juurde tagasi.
Mu ema töötas enne pensionile jäämist pikka aega lasteaias supi-operaatorina. Noh, ma ei tea, mis peen nimetus nüüd on, vbl abikasvataja, tol ajal oli ta rühma söögitädi. Lapsed armastasid teda, tema armastas lapsi. Üsna tihti läks ta tööle, kott lutsukaid täis. Lastele. Ma olen täiega kindel, et ta kasutas lapstööjõudu ning maksis neile kommidega. Suuremad lapsed said totaalse au minna pealikuga salapärasesse köögikoopasse mammutijahile ja aitasid tädil saagi rühma lohistada. Emal on kohe selline eriline oskus lärmavad lapsed vaikseks muuta ja ujedad julgemaks võluda. Ta oli ja on “käre mutt”.
Ma tean, et see pole ilus, aga tal olid lasteaias erinevatel aegadel ka oma lemmikud. Üks neist oli väga pisike kleenuke blond plika. Ta oli üliaktiivne, tragi ja hakkaja. Ta ei sussutanud tüdrukutega nukunurgas, pigem rapsis poistega möllata. Tal on ilus nimi Ileana ja ema hüüdis teda Õunakeseks. Kuna Õunake oli ülikerge ja pisike, siis emal õnnestus ta aegajalt keset jamakollet tuvastada ning evakueerida plika kapi otsa rahunema. Õunake kükkas kapi otsas, mõtles elu üle järele, ja kui rahu sõlmitud, tõsteti Õunake kenasti kapi otsast alla. Vot olid ajad, eks? Tänapäeval pasundaks lapsevanem ennast lolliks ja kutsuks kõik telekanalid kohale, tol ajal käisid asjad teistmoodi. Lihtsalt. Õnneks.
Ema räägib väga tihti neist “oma lastest”. Ja need jutud lõpevad tavaliselt pooleminutilise pausiga ning sügava ohkega:”Kui ma vaid oma Õunakest veel näeks!” Nii on see kestnud pea 30 aastat. Oleme arutanud emaga, et nii palju aega on möödas, arvatavasti ei tunne Õunakest täna näiteks tänaval ära ja võimalik, et ta on Pärnust ära kolinud või isegi Eestist jne. Aga – õnneks on Facebook! Sain teada Õunakese täisnime ja paar sekundit hiljem vaatas mulle arvutiekraanilt vastu naeratav kleenuke naine, kelles tundsin kohe ära selle väikese blondi vääniku lasteaiast.
Edasi läks lihtsalt. Kirjutasin talle ja küsisin, kas ta on nõus ema juurde sünnipäevaüllatuseks tulema. Ta oli nõus! Saime paar päeva enne kohvikus kokku ja meil oli niii palju rääkida, jagada, korrutada ja liita! Õunake oli vahepeal suureks kasvanud ja tal oli 4 väikest õunakest, kellest vanemad 19, noorim 5! Milline tubli naine ja tore pere! Ise ikka kleenuke, sale, aktiivne, positiivne, sportlik.
Plaanid peetud, ootasime sünnipäeva…
Õunake helistas juba hommikul ja kurtis liblikate üle kõhus. Andsin talle edasi Julia Vangi sõnasõnalise õpetuse antud teemal – “Kui sul on liblikad kõhus, mine vetsu, lükka näpud kurku ja ära söö igast jama!” :)) Hahhaa… Nali, nali! Igatahes ostsime lilled ja koogi ja lendasime emmele peale. Nägin silmanurgast, kuidas ema jälgis blondi naist koridoris, kes ootamatult ütles, et linnukesed siristasid, et tädi Astral on sünnipäev… Ema nägu peegeldas umbes seda, nagu oleks tal Bingos kogu plats riste täis, välja arvatud üks krdi nurgapall…
Kui Õunake end tutvustas, hakkas ema lihtsalt nutma ja haaras oma lemmiku kaissu. See oli nii nii nii … ilus.
“Eiolevõimalik… Kuidas see küll võimalik on… minu Õunake…!”
Edasi läks nagu ikka – joogid,söögid ja piltide vaatamine. Nii vahva, et Õunakesel oli oma lapsepõlve album kaasas, mis aga omakorda tuli mulle meeldiva üllatusena! Osade albumisse kleebitud piltide autoriks olin 15- aastane mina. Juba siis armastasin portreesid ja Õunake oli ilmselt siis mu lemmikmodell. :))
Õunake küsis:”Kuule, tädi Astra, mäletan, et istusin lasteaias kapi otsas, aga mille eest?” Emps tegi näo, et kohekohe valgus langeb meile kõigile, keeras pea natuke viltu, niiet see mõttetegevus oli lausa näha ja andis siis ükskõikselt igapäevase vastuse:”Ei mäleta!” Eks me saime naerda ikka päris kõvasti, ei jaksanud ära imestada tolle aja riiete üle, meenutasime teisi lapsi, kasvatajaid, sõpru. Ja kõik järgnevad emakese õnnitlejad said teada, kes on see salapärane blond meie kohvilauas…
“Minu Õunake, ” tutvustas teda ema.
*
Kallid sõbrad, hoidke kaunid mälestused elus. Otsige head mälestused üles, kui see on veel võimalik. Olge vanematega vesteldes tähelepanelikud, olge kohal, kuulake, kellest või millest nad pajatavad. Isegi siis, kui olete aastakümneid kuulnud neid lugusid ja need osutuvad igavesti igavateks te jaoks. Rääkijale on see oluline, muidu ta vaikiks sellest. Tehke rõõmsaid üllatusi vanematele inimestele. Ja kui teha ei oska või saa, siis lihtsalt kallistage neid ja öelge, et nad on ilusad ja kallid, igavesti armsad noored hinged. Sest nad ongi. Hoolimata vanusest, hoolimata numbritest passis, Hing ei lähe iialgi pensile…
***