Tervitus!
Treenisime eile Veeraga oma hulkurluse-lihaseid ja jõudsime välja Alohani rannal, kus mugavad lebotamise kohad. Vedelesime diivanitel, võtsime päikest ja olime lihtsalt olemas. Olime õnnelikud, et saame keset päeva tegeleda hulkurlusega, liikuda värskes õhus ja mitte 8-5ni kuskil kabinetis kükata. Õnn. Totaalne!
Paraku me jäime sinna päikselaiku nii kauaks, et tundsin, kuidas külm ligi ajab. Ja sellest külmast ei saanud ma ka paar tundi hiljem vabaks. Vaprusevärinad muudkui tegutsesid, neelatada oli imelik. Õhtul mõtlesin, et peaks minema sauna. Pea oli väga rahul otsusega, aga keha ei kergitanudki ennast diivanilt. Mis teeme siis, küsisin endalt. Tõusin püsti, panin tossud jalga ja läksin jooksuringile.
Keha teadis, mis vaja teha. Külm oli tekitanud palju pinget kehasse. Või siis vastupidi – pinge tegi kehale külma. Ma ei viitsinud juurelda, kes keda. Jooksu ajal kontrollisin, et õlad ja kael ja käed oleks pingevabad. See oli nagu meditatsioon. Pikk, mõnus, soe. Ülihea.
Jõudsin koju, käisin pesemas, jõin kuuma teed ja tänasin keha, kes otsustas ise, kuidas end aidata. Keha elas, hingas, oli lõdvestunud ja soe. Rahu. Võtsin Osho uue raamatu ja hakkasin lugema. Lugesin kui oma mõtteid. Nii tõstev. Nii toetav. Nii oma! Kui ma juba mitmes kord olin sattunud enese mõtete peegeldustele, tahtsin neid hakata ka siia trükkima. Aga … sel juhul oleksin pidanud peaaegu terve raamatu siia ümber trükkima. Naeratasin. Ähh, ma ei peagi seda tegema. Mina ju tean…
Enda jaoks ma kindlasti midagi välja kriban, aga kas ka siia…?
Vaatame, vaatame…