See film on kummaline ja video saamislugu hargneb lahti ja avaneb kui lill, läbi üllatavate avastuste. Ka nädalaid hiljem. Kes on käinud Kuremäe pitsilisel kalmistul, see on kindlasti seisnud suure ja uhke musta haua ees, kus puhkab ema Varvara ja see koht on alati kõige kaunimates õites. Ema Varvara oli Kuremäe hoidja, looja ja ehitaja. Kuremäe süda ja aju. Ta toimetas seal 43 aastat ja suri aastal 2011. Pidustuste ajal oli keegi pannud ta hauale väikese ingli. See tõmbas mind tugevalt juba eemalt, tegelikult palju rohkem, kui miski muu surnuaias. Nägin vaid inglit ja pildistasin teda iga nurga alt. Ta oli lihtsalt kuidagi täiesti ebareaalses kohas, see tibatilluke õrn 5cm valge kuju istus rahulikult paarimeetrisel võimsal mustal graniitkalmul.
Esimesel ööl Kuremäel nägin unes valgeid liblikaid. Täna, paar nädalat hiljem ja valmis filmi taustal, võin aga öelda, et need ei olnud liblikad, need olid inglid, kes mind juhtisid ja aitasid.
Kui hakkasin filmi kokku panema, siis oli materjali meeletult palju ja valida oli natuke segadusttekitav. Mida võtta, mida jätta? See küsimus lausa kiusas mind. Ühel hetkel sain täiesti kindla vastuse – võta see, mis su hinge liigutas. Otsustatud. Lihtne! Tol hetkel ei taibanud ma veel, et keegi on mu kõrval abis, suunamas ja toetamas kogu projekti.
Kui visuaalne pool sai paika, hakkasin otsima muusikat. Siin oli mitmeid võimalusi. Üks ja alati kindel on otsida tasuta muusika youtube videole. Lihtne. Juba samal õhtul hakkas minus miski kripeldama ja ma ei saanud üldse aru, mis ja miks toimub ning miks see niisama jääda ei või… Millegipärast meenusid mulle pidevalt Maya Petrovna laulud. Olin ta leidnud juba ammu youtubest, otsides oma piltidele taustamuusikat ja mõistsin üsna pea, et just tema hääl ja minu looming on nii ühtekad. Kirjutasin talle tookord oma äratundmisrõõmust ja tänasin, tema tänas ka kenasti ja sinna me viisakus jäi.
Siis andis üks hea inimene nõu kasutada Pärdi muusikat. Mulle meeldis see idee, sest mis heliseks kloostri taustal paremini, kui isand Pärdi looming! Suur amps ajab suu lõhki ja niisama nii suut ampsu ja nime ei haara, isegi näljaga mitte. Sain asjale kinnitust, kui helistasin Eesti Autorite Ühingusse ja sealt anti leebelt nõu, et võib ka maksta ja võib aega võtta jne. Aga aeg – see on see, mida mul ju ei ole. Muud kõike on kuhjaga!
(Tol hetkel ma veel ei teadnud, et nädalaid hiljem mainib Maya oma kirjas, et austab ja imetleb Eesti autoritest kõige enam Arvo Pärti… )
Vahepeal, keset otsinguid, olin Mayale eestikeelse kirja valmis kribanud ja saatnud Maiule tõlkida. Kuna ma ei teadnud Maya tausta, siis otsisin üles Maya ametliku kodulehe ja mu lõug vajus põrandale.
Maya’s credits include singing and composing original orchestral scores for an acclaimed film director Baz Luhrmann (Romeo and Juliet, Moulin Rouge, Great Gatsby) and his 10 apple podcasts series for his film, “Australia”, spot featuring Annie Leibovitz, a global advertising campaign Tourism Australia for Asia produced by Revolver Film, “Suzie Lovitt” film about young Jude Law’s son, produced by Sadie Frost, feature thriller “Snakes and Ladders” directed by Bollywood director. Maya’s voice and compositions got into hands of Sydney Studio Orchestra and Sydney Symphony Orchestra, who commissioned her to orchestrate her original composition for Ernst and Young annual awards.
As a musician Maya has performed many one-woman shows playing her original songs also collaborating with some of the noted Australian musicians such as violin player, Naomi Radom, who she recorded a debut album with in Sydney under two piece band, Ponyclub Massacre. They supported artists such as Hugo Race (former of Nick Cave band), Kaki King, The Old Man River, Howling Bells and Inga Liljestrom. Maya’s collaborations also include working with drummer Tony Buck from the iconic The Necks band, Ben Walsh (The Bird) and CODA band. Maya recorded a punk/drum n bass record Organica (Barcelona), did vocals for uprising dub step Engine Earz band (UK) and did vocals for “Blood Debts” album by Years of Denial with a dj/producer Jerome Tcherneyan. In London Maya become former member of two piece shocking comedy cabaret band Acidpiaf, a collaboration with refined animal from Italy, Chris Costa. One of great contributors to some of Maya’s music sets is London based drummer Francesco Mendolia (Incognito).
Nii kuulus muusik ja mina nuian tema lugusid, milline absurd eksole. Kuna igal pool süttisid punased tuled, siis mõtlesin, et ei otsigi edasi, kasutan ikkagi parem tasuta muusikat, ja sellega mutt. Aga siis oli Maiukene juba jõudnud mu Maya kirja inglise keelde tõlkida ja ütles taevaliku lause – “Isegi kui Maya ütleb Ei! oled sa vähemalt proovinud ja võid alles siis rahuliku südamega muud musa kasutada!” Arvatavasti ei saanud ta tol hetkel isegi aru, et läbi tema rääkisid kõrgemad jõud ja pani otse naelapea pihta. Saatsingi Mayale kirja ära ja igaks juhuks ka mõned oma varasemad videod vaadata ning andsin teada, et seekordne film on kloostrist ja lasin kogu taustamuusika teema lihtsalt endast lahti..
Nelja päeva pärast olin planeedi õnnelikum õnneseen, sest sain Mayalt lahke loa tema loomingut kasutada, palvega ka teda filmi tiitrites mainida. Mis minus toimus? Tantsu-,laulu- ja elupidu muidugi!
Kuulasin läbi Maya loomingu, valisin välja kolm lugu, tõstsin need oma videosse hooletult ja pikalt vaagimata paika ning hakkasin uurima, kuidas filmiga sobitub. Kuulasin nii, et oma filmi heli oli maha keeratud ja taustaks mängisid Maya lood. Noh, lihtsalt et kuidas on. Filmis on üks selline koht, kus nunnad tegid ikoonidele lillepärjad ümber, pesid neid ja tõstsid õue kuivama. Tilk, tilk…tilkus vesi. Ja häälega! Kas ma jätsin sellelt klipilt hääle maha võtmata? Olin segaduses ja hakkasin asja uurima. Aga ime küll – Maya lugu lõppes vee tilkumisega, mis jooksis sünkroonis mu filmiga. Oli selline tunne nagu mu film semmib tema heliga ikka kohe täiega orgastilises vahekorras… :)) Tibutagi tuli hetkeks selga. Tänasin kõrgemaid abilisi ning lähedamaid – Mayat ja Maiut! Siitmaalt algas imeline kirjavahetus selle pisut isemoodi muusikaingli Mayaga.
Filmis näeb kahte imekaunist mustas rüüs nunna. Esimene on praegune Kuremäe kloostri peaiguumenja Filareta. Alati muigav ja vägaväga erilise energiaga naine. Teine on alles kuuletuja, nunn Nika, kes vastutab kiriku puhtuse ja sealtoimuva eest.
Esimene film, mida ma ei pidanud ümber näppima. Täna näen vigu, aga las nemad olla – nad kuuluvad siia filmi :))) Filmi lõpus on aga Kuremäe kellade helin. Ma tean, et see on tugev, sättisin ta nii vaikseks kui sain. Puhastagu, mida vaja. Löögu need kellad puhtaks kogu su välja!
Olen väga tänulik Kuremäe imelisele loodusele. See tuletas mulle taas meelde mu enda sõnu – selleks, et saada õnnistust, ei pea minema alati kirikusse, võib vabalt minna loodusesse. Nii nagu ema Teresa ütleb – puudki kummardavad sulle. Alati. Tuleb vaid nende juurde minna, õnnistusele avatud olla ja vastu võtta. Vahe on selles, et Kuremäe on püha paik? Milline paik siin planeedil, kus sa astud, polegi püha? Iga päev on püha päev. Kui sa tegeled sellega, mis su hingel laulda laseb…
P.S. Aitäh sulle, kallis Maiu! Kõige suurem toetus selle filmi koostamise ajal, oli Maiu Avastelt. Maiukene, kellel on 3 väikest last, suutis olla nii suur moraalne- ja tõlketugi, kui üks inimingel üldse olla saab. Ole väga õnnistatud, mu kallis sõber!
(Kuremäe nunnakoor esinemas Pootsi-Kõpu kirikus. See on eriline südnmus selle tõttu, et see oli esimene kord, kui nunnad esinesid väljaspool kloostrit. Esimene laul on eesti keeles.)
