Emme, miks see tädi käib mööda teed? Emme, miks tuvil on valge kaka? Emme, miks see auto keerab? Emme, kas see motikas keerab ka meie maja ette? Emme, miks ta siis ei keeranud? Emme, miks see auto must on? Emme, aga missa kirjutad? Emme, kas see on minu vanaema? Emme, miks see pole minu vanaema? Kelle oma ta siis on? Aga kust sina tead, et sa tema laps ei ole? Emme, kas need tüdrukud tulevad meile? Miks nad ei tule? Emme, miks need tädid kõpsutavad? Miks autodel sõidavad rattad, ütle, kallis emme? Emme, kas need on minu rühma lapsed? Miks ei ole? Emme, miks need kraanad seal tööd ei tee? Miks on vaba päev? Mis auto see on, mis seal seisab, emme? Miks ta seal seisab? … Miks sa siis ei tea, kallis emme?
Need mõned küsimused on pärit mu märkmikust, kui poja oli 3 aastane ja istusime koos aknal ning vaatasime õue. Nagu näha, ega dialoogi eriti polnud. Kolmeaastase jutuke koosnes enamus küsimustest. Või kui ta minu käest ei küsinud, siis küsis enda käest või kusagilt mujalt, ta lihtsalt küsis. Kogu tema jutt tuli küsimusevormis.
Einstein on öelnud – See on ime, kui pärast kooliharidust on inimesel uudishimu.
Kuhu kaovad küsimused meie elust? Mis eluga juhtub, mis meiega juhtub, et me enam ei küsi? Veel hullem – ME EI OSKAGI KÜSIDA!
Seoses Barsiga kuulen iga päev inimestelt lauset :”Ma ei oska midagi küsida!” See on ahastav ja karjuv ja kõlab kui appikarje- “Olen kaotanud mõistuse!” Rahu. Lihtsalt alusta. Alusta pisiasjadest ja alusta kohe praegu. Alusta:”Mis oleks kui….?”
Muuda kõik oma kõrvade vahel küsimusteks. Ma tean, see tundub tobe, aga see AITAB EDASI. Sammhaaval jõuad küsimusteni, mille tuleku üle ise ka imestad! On vaja lihtsalt alustada. Algusega on vaja lihtsalt algust teha.
Küsimus väestab. Vastus teeb jõuetuks. Pane tähele küsimuse olemust! Kui sa saad ise sellele küsimusele vastata, siis see ei ole väestav. Näiteks-
mida ma peaksin tegema, et… Variant A: lähen otse B: lähen tiiruga, variant C. D…jne….
Kui sa Sa saad sellele ise vastata, siis Universumile näid sa nagu laps, kes küsides kutsus teda küll palli mängima, aga mängib üksi, põrgatades palli hoopis vastu seina.
Õiged küsimused on need, millele sa ei saa ise vastata. Proovi. Mängi. See ei ole töö… kaugel sellest! See on mäng.
Kuidas ma saan oma elu muuta veel elamisväärsemaks? Kuidas ma saan oma eluga muuta maailma veel ilusamaks paigaks? Mis siis, kui raha ongi ainult paber? Kuidas olla avatud vastustele, Universum?… 🙂 See mänguväljak on muinasjutuline, kui sa selle selgeks saad.
Igasugused uued asjad on koondnimetuse MUUTUS all. Jällegi seoses Barsiga ja mõne uuema raamatu lugemisega leian enda mõtetele toetust ja hoogu. On vaja muutusi. Kui neid ise ei loo, siis nad tulevad niikuinii, nad sunnikud võivad ka jõuga tulla. Alusta mustrite murdmise mängu igapäevasest pisiasjast. Äratus, pesu, söök. Ma ei räägi sellest, et vaheta colgate blend-a-medi vastu. Muuda oma harjumuste mustrit. Muuda teekonda.
Ja sealjuures ära ole loogiline, ole loominguline!
Loogika viib sind punktist A punkti B, aga kujutlusvõime viib igale poole. (Hmm… Einstein! Maitea mis mul temaga on. Tunnen mingit sidet)
Muutused on olulised. Aga muutused saavad tulla siis, kui lepid endaga, lõpetad hinnangud kõigepealt enda aadressil. Kui võtad ennast nii nagu oled. Minu muutused algasid 5 aastat tagasi lausega MA ARMASTAN ENNAST NII NAGU MA OLEN. See oli actioni algus. Ma olen seda jaganud, aga paljud ei oska hinnata lihtsa asja tõhusust. Arvatakse, et elumuutev asi peab olema midagi hiiglesuurt, võimast, müstilist ja raskeltmõistetavat. Arvatakse, et muutusteni peab trügima läbi vere, higi ja pisarate. Aga just see väike lihtne lause muutis kogu mu arusaama elust, endast ja maailmast. See muutis kõike. Kui sa julged seda mängu mängida, siis alusta kohe. Aga kui sa ei ole selleks valmis, siis ära anna vähemalt alates tänasest endale ühtegi hinnnagut. Juba see on tohutu muutus! Ja kui hinnang tuleb mõttesse, siis mine vaata oma peegelpilti ja ütle endale silma vaadates:” Hmmm…sul on huvitav vaatenurk! Ma armastan sind väga, kõikide su vaatenurkadega!”
See on ohtlik mäng, sest see vabastab väga kiiresti hinnangute andmisest. Ühisteadvusest. Hirmudest. Häbist. Negatiivsest. Kõigest, mis väljas, suunates sind sissepoole… Kuidas saaks veel paremaks minna?
.jpg)
Kirjutades seda lugu, avasin Osho raamatu, et ehk on ka temal midagi selle kohta lisada. Ehedus. Ehedus tulebki siis, kui sa enam ei anna hinnanguid ei teistele ega endale, kui sa oled avastanud, et sa oledki parim just sellena, kes sa hetkel oled. Võimas. Ja kui sa oled see, kes sa oled, puhas ehe sina, siis ei ole enam võimalik võlts olla. Lihtsalt ei ole. Ma leidsin Havail üles eheda iseenda. Ma olin ta ammu kuhugi kaotanud. Aga enam ma teda ei kaota. Sest nüüd ma oskan seda hoida ja hinnata. See on suurim väärtus!
Panin Osho teksti ühe Havai pildi peale, mille tegin Crystalist.
Oli väga varane hommikutund. Päike just tõusis ja me olime talle öelnud oma hommikutervituse – “Good morning, sun! Its great to be alive!” See öö möödus telgis ookeani kaldal. Meie telk oli suurte puude varjus ja mõned meetrid allpool laius ookean. Ma ei saanud tol ööl magada, sest lained mürisesid vastu maad nii kõvasti, et vahel maa lausa põrus. Sellistel öödel on eriline maitse. Hetkeline unnevajumine vaheldus ärkvelolekuga, ma tajusin müra, aga veel selgemalt tajusin vaikust. Ookeanil on oma muster. Ta põrutab kümneid kordi vastu maad…ja siis saabub äkki haudvaikus. Need hetked on erilised, need on tapvalt vaiksed. Sa kuuled sel hetkel selgelt kõike mis on. Mõistus isegi ei jõua registreerida mis toimub, sest just nende sekundite jooksul toimubki kõik mis on, ning hoomad äkki kogu maailma. Ja siis tuleb müra ja käraga uus laine, pühkides vaikuse… Kas elus pole mitte samamoodi?
Millal on su elus see vaikusehetk,kus on kõik mis on, ja sina seal keskel vaikuses, teades kõike mis on..?
Sellisena nagu sa praegu oled.
Hiilgav, piiritu ja kõikvõimas Looja…
Mis oleks kui….?