Kuidas ma oma emotsioonidega tegelen, on küsitud. Tegelikult ise ei peagi eriti pingutama, sest ega emotsioonid nii väga enam esinema ei kipu. Aga Looja kingib trenni profülaktika mõttes niiet vähe ei ole. Väike näide tänasest “treeningust”.
Pilgeni täis majutuse kõige suurem shokiteraapia ja õudusunenägu on klient, kes tuleb ja teatab, et tal on broneering. Hmm. See on võimatu. Mõtlen. Mõtlen läbi kõik toad, kõik toad on täis. Mõistus ütleb täiesti selgelt kõrvalt – see bronn ei olegi võimalik. Aga mu ees ta ometi seisab!? Ründavalt nõudlik naine. Imelik tunne on. Ükski närv ei liigu ja see ajab mind närvi. Näha on, et teda ka. Õnneks on mul meeles hingata. Ma ei taha isegi teada, mis nägu ma oma siseelu lahates hetkel olen, aga ilmselt väga juhm, sest pr Turist jõuab vahepeal relva laadida ja lajatada valangu mulle rindu, et tegi bronni juba ammu ja ma olen talle vastanud ning teatanud et kõik on ok. Hingan veel. Noh igaks juhuks. Kuulen, kuidas mu hääl kõrbes küsib, et kuhu määm siis broneeris. Ja ta vastab kõrvaltänava majutuse nimega.
Whaaaat? Pabaaaah!!! Winn!!! Mission completed, Tiina! Viska viis, hõikas Looja. Krt, mu olemine oli sekundiga nii inglitiivas, et oleks äärepealt talle tassi Jura kohvi pakkunud… 🙂 Aga mis ma siis siit õppisin – me võime vaimsed olla hüppeliigesest kulmukarvadeni, võime imeliselt osata lahata oma kogemusi juuretasandil, aga OMA MÕISTUST PEAB KA kuulama – ja ikka meeles pidama – mitte miski mitte kunagi ei ole nii nagu näib. 🙂