Sõber tuli mulle külla kohvi jooma, istusime ja rääkisime elust.
Mingil hetkel tõusin, et nõusid pesta ja ütlesin sõbrale, et olen kohe tagasi. Sõber vaatas mind sellise näoga nagu hakkaksin kosmoseraketti ehitama. Siis ütles ta mulle imestunult, aga samas ka natuke nõutult:
“Mul on hea meel, et sa oma naist aitad. Mina enam ei aita, sest kui ma aitan, siis ei pea mu naine seda justkui millekski… Eelmisel nädalal ma pesin põrandaid ja ei mingit tänu!”
Istusin sõbra juurde tagasi ja ütlesin: “Mina ka ei aita oma naist, sest tegelikult mu naine ei vajagi abi. Ta vajab partnerit.
Ma ei aita oma naisel maja koristada, sest ka mina elan siin ja pean samuti koristama.
Ma ei aita oma naisel süüa teha, sest ka mina tahan toitu ja seega on minulgi vaja süüa teha.
Ma ei aita oma naisel pärast sööki nõusid pesta, sest ka mina ju söön nendelt nõudelt.
Ma ei aita oma naist lastega tegelemisel, sest need on ju ka minu lapsed ja minu ülesandeks on neile hea isa olla.
Ma ei aita oma naisel pesu pesta, triikida või kokku panna, sest seal on ka minu ja mu laste riided.
Ma ei ole kodus kellelegi abiks, ma elan siin ja olen osa sellest perekonnast.
Kas sa, kulla sõber, oled kunagi sellele mõelnud?
Ootad suurejoonelist tänu, kui korra elus võtad kätte ja pesed põrandaid?
Millal sina viimati tänasid oma naist, et ta on koristanud kogu maja, pesnud su riideid, vahetanud voodipesud, vannitanud teie lapsed, jõudnud ka süüa teha perele, korraldanud kõike?
Ehk on sulle machokultuur õpetanud, et see kõik ongi tema töö? Või on sind sellise teadmisega kasvatatud, et niisugused kodutööd peavadki tehtud saama, ilma et sina oma sõrmegi liigutaks?
Hakka käituma nagu tõeline elukaaslane, mitte nagu külaline, kes tuleb koju ainult sööma, pesema, magama, telekat vaatama ja muid oma vajadusi rahuldama.
Tõelised muutused ühiskonnas algavad kodust.
Läbi eeskuju õpetage oma lastele, mida tõeliselt tähendab elus kaaslaseks olemine.
***
Autor Ben Tatinger
tõlkis Maiu Avaste.