Oli aasta 2008, ma olin 43 aastane. Olime Saaremaal suvelaagris ja meri oli soe. Vaatasin, kuidas Crystal ujus ja siis lihtsalt lebas selili lainetel. Minu jaoks oli selline liikumatu lesimine täielik müstika, aga see rahu ja lõdvestus tema näol tegi mind asjast huvitatuks ja heas mõttes kadedaks. Aga ma kartsin vett. Sügavust. Kohutavalt.
Ma kartsin vett lapsest saati, Mu ema oli noorena vette lükatud ja ta sai sellest päris tugeva shoki. Mulle endale tundub, et ma olin ta veehirmu kopinud oma kehasse juba ta kõhus olles. Dushi all oli mul täiesti võimatu nägu keerata üles vastu vett. Egiptuses ma keeldusin minemast hotelli sooja basseini ja ka merevette. Põlvili olles vees, pidin pidevalt maha kukkuma ja hing jäi kinni. Ma ei juurelnud selle üle. Oli siis oli.
Crystal tegi ettepaneku lihtsalt lebada selili ta kätel lainetel, et saaksin kasvõi natukene aimu sellest tundest. Ma kartsin väga. Vett oli ehk 50cm , me olime peaaegu kaldal. Hirm pani mind kramplikult vibrama. Proovisin püüda tunnet, et vesi mind hoiab ja kartsin samas paaniliselt, et Crystal võtab käed ära. Minu lõdvestus kestis vaid paar sekundit, aga kogemus oli niivõrd suur, et kui ma püsti püüdsin tõusta, kukkusin tagasi vette. Korduvalt. See oli väike samm kehale, aga tohutu hüpe rakutasandil!
Kui Crystal tuli Havailt, (ta oli seal läbinud watsu kursuse), olid tal kaasas huvitavad mänguasjad – ninanäpid, mis sõõrmed kinni vajutasid ja mida tavaliselt kujundujujad kasutavad. Meil on saunas suur massaashivann, kuhu mahub vett oma poole meetri jagu. Crystal õpetas mulle vee alla minekuks vajaliku hingamistehnika ja läksime vanni. Mäletan et mõtlesin, et kui mulle see asi ei meeldi, siis ma seda ka ei tee. Et kui ma kardan, siis ma kardan. Olin 43 aastat sellega elanud, saan ka ilma veeta hakkama. Aga ma ei kartnud. Ja rohkem kui vesi ise, hämmastas mind see, et kuidas ma luban end vee all loksutada üles-alla, edasi-tagasi ..aga kui ma vee all kujutasin endaga tegelemas kedagi teist, siis tulemuseks hakkasin rabelema ja lükkasin end veest välja. Sain aru, kui oluline on usaldus ja inimene, kes minuga tegeleb. Olin vee all ja tundsin end täiesti turvaliselt. Mida aeg edasi, harjutus harjutuse haaval, pehmelt ja märkamatult tundsin, kuidas kadus igasugune õhu ahmimine. Õhk oli omaette, vesi oli omaette ja mingi aja pärast nautisin vee all olemist, veealust liikumist, sest keha oli lõdvestumas. Ma kuulsin vee all enda südamelööke. Keha oli nii lõdvestunud. Mul lasti olla. Mind ei kiirustatud. Ma oleksin nagu sündinud uuesti. Mul oli raske vannist väljuda, mu keha oli niivõrd raske ja ma tahtsin uuesti ja uuesti kogeda veealust vaikust.
Minu järgmine veekogemus oli erabasseinis. Vesi oli mõnusalt soe, aga mind ehmatas kohutavalt vee sügavus. Ma kartsin kohutavalt, vesi oli rinnuni, võrreldes vanniga oli olukord kohutav. Ma muidugi püüdsin oma hirmu ülimalt varjata, aga paraku on see vees kohe näha – oled krampis ja kange kui pulk. Eks siis jälle kõik otsast peale – hingamine, hingamine, hingamine. Ninanäpid ja õige pea olin vees, mu keha oli õrnalt õõtsumas ja liikumas, kehapinge andis aegamisi järele. Vähehaaval, õige tasa, õrnalt ja väga kannatlikult harjutatakse mind vee sügavusega. Takkajärgi ma saan alles aru, kui jumalik on õpetaja kannatlikkus! Sügavamas vees kui vann, oli kõige imelikum asi see, mis toimus kõrvadega. Kuna näpid on ninal, silmad kinni, siis igasugune nägemiskontroll puudus , siis hakkasid kõrvad kontrollima vee sügavust. See oli ulme! Müttasin selle sügavuse kontrollimisega jupp aega, kui äkki tegin vees midagi väga kummalist. St mitte mina ei teinud, vaid mind juhiti tegema kukerpalli! Mul käis pea ringi ja ajas naerma, see oli väga lõbus. Naer on väga lõdvestav. See tekitas kerge olemise ja ma tahtsin seda veel proovida. Paari minuti pärast olin võimeline tegema ise kolmekordse kukerpalli vee all. Mind hämmastas mu käte töö ja liikumine sel ajal – käed teadsid ise, kuidas keha suunata liikuma, see teadmine tuli mu enese kehast, mu rakkudest. See oli minu jaoks tõeline tähelend.
Väga huvitav ja voolav oli delfiinide tants. Lihtsalt libised vee all, voolates üle ja ümber teiste kehade, vee all kaob tahtmine kontrollida – kes sinuga vee all libisevad, kes sinust möödub või keda sa keerutad, kelle ümber sa ise tiirled. Vee all on lihtsalt delfiiniparv. Mitte inimesed. Alguses oli see kiire ja rabe, ja me saime kõik nii mõnegi muhu võrra rikkamaks, aga mida aeg edasi, seda rohkem ma tahtsin olla vee all, sest tunnetasin, mida mu keha oli teinud – ta oli ise loonud mingi oma rütmi ja teadis ise, millal oli vaja kerkida pinnale hingama ja millal sukelduda sügavusse. See on imeilus ja väga lõdvestav maailm. Maailm, kust vabatahtlikult ei taha välja tulla, ja kui olin basseinist väljas – tahtsin tagasi sisse! Selle basseini pikkus oli paar meetrit ja õhtu lõpetuseks oskasin ma juba libiseda nii kõhuli kui selili julgelt basseini teise otsa ja lebada selili vee peal, käed jalad laiali. Täiesti lõdvestatuna. Mäletan, et kui peale ujumist istusime köögis ja sõime puuvilju, ma eriti ei suutnud haakuda teiste vestlustega. Kõik oli nagu Matrix, ja kõigest oli savi. Ainus oluline oli enda keha tunnetus, täiesti uue keha tunnetus. Mu olemus oli ikka veel vees, mu keha oli nii lõdvestunud, et mul oli raske istuda laua taga. Mu süda lõi aeglaselt, laisalt ja tugevalt. Ma oleksin nagu ärganud pikast unest. Ma kogesin esimest korda elus vist täielikku lõdvestumist, ja selles tundes oli nii hea olla. Laua taga oli raske end püsti hoida. See lõdvestus oli nii sügav ja seda ei ole maa peal ega udupehmes voodiski võimalik kogeda. Tõeline kaaluta olek – seda annab ainult vesi. Muidugi veel asja emotsionaalne pool! Aegajalt tabasin end mõtlemas sellele, et ma ujun. Mina! Mina, kes ma olin uppunud pooles meetris vees! Eriti lahe oli see, et ma kordasin kõikidele oma tuttavatele telefonis muu jutu sees- ma oskan ujuda. Kes teadsid mu veehirmu, reageerisid nagu filmis:“ Sinaaaa?? Veees???“ Selle peale venis mu suu alati kõrvuni ja ma jagasin väsimatult oma kogemusi. Ma arvan, et tol ööl ma magasin ka naeratades…
Kaks päeva hiljem. Swisshotell. Ilus suur sinine bassein nagu magustoit. Siis ma veel ei teadnud, et see magustoit on pisut jahe ja ulatub mulle lõuani. Vetteminek oli katsumus, sest mul oli tugev uskumus, et jahe vesi on ebamugav. Paraku selgus tõsiasi – ei ole olemas külma vett, on ainult minu suhtumine. Ja minu suhtumine külma vette oli ikka suhteliselt jahe. Tegime hingamisharjutusi ja kui olin natuke vee peal ujutatud-masseritud, lõdvestatud, suunas Crystal mu keha sügavamale vette. Aeglaselt vee alla keerates hakkasid kõrvad mõõtma jälle sügavust, aga Crystal tabas mu kontrollimise ära ja suunas keha kukerpallitama, et saada rohkemat lõdvestumist. See töötas minu peal väga hästi ja sellega sai keha selge signaali – siin pole kõrvadega midagi mõõta, sest sügavus on päris totter illusioon. Tuli jällegi rõõmsalt tõdeda, et saan hakkama nii vee all kui peal ja olen endiselt uppumatu. Me olime vees mitu tundi ja külm vesi kaotas oma jaheduse täiesti, keha lõdvestus, tasakaalustus, voolates, keerutades, libisedes vee all ja peal koos teise delfiiniga. Unustades kõik maapealse ja veevälise. Delfiinina vee all liueldes kaob muu maailm, kaovad igapäevaaskeldused. On võimalus olla täielikult kohal, olla olemas. Olla elus iga rakuga. Pole vajadust kontrollida sügavust, ega oma elu ega arveid, ei suhteid, ei aega. Sest hingamistki pole vaja kontrollida- keha on võrratu instrument, ta juhib end ise, ta hingab ise. Just siis kui vaja. Lõdvestunud keha ja vaim.
Kuna mul oli õige pea ees kaoaoodatud reis Havaile, siis hakkasime õppima ka veel sügavamasse vette minekut. Crystal viis mind Kalev spa-sse, kus sügavus oli etappide kaupa- 1,5 , 3 ja 4,5 m. Kartsin kohutavalt. Ta viis mind kõige tagumisse nurka, kus kinni polnud hoida mitte kuskilt. Ta hoidis mind seljatagant kinni ja ma lihtsalt seisin vees püsti. See sügavus oli kohutav mu jaoks. Mäletan vaid, et Crystal selja taga rääkis midagi lõdvestumise ja uppumatuse seosest, aga mu hirm oli niivõrd suur ja mind lausa halvanud, et ma lihtsalt lugesin teleekraanilt reklaamteksti ja lubasin endal olla. Lõpuks hakkas kuskilt kuulduma ka Crystali hääl, lasin end lõdvaks ja ta eemaldus veidikene. Ma lihtsalt olin. Ma kartsin. Mu all oli 4,5 meetrit tühjust ja ma mõtlesin, et kui mul oleks tiivad, siis nüüd ma lendaks siit küll kõrge kaarega minema. Aga kui hakkasime ujuma basseini madalamale poolele, kogesin taaskord, kui uppumatu ma olen ja ma saan hakkama. Õppisime ka kroolima. Seal nelja poole meetri peal ei osanud ma aimatagi, et paari kuu pärast on mu all vett 4 meetri asemel 40 meetrit …
Esimene ujumine Havail. Kõik oli uus. Avarus oli hirmutav. Igaks juhuks sain ka ujumisplaadi kaasa, mis nööriga käe või jala külge kinnitada. See andis esimene kord küll tuge ja võimaluse „kuskilt kinni hoida“. Mul on ikka tõega jumalik ja hooliv õpetaja olnud. Kõigepealt hoolitses ta mu meeleseisundi eest, alles siis muu eest. Peaasi, et hirmu ei oleks. Hirm on kohutav blokk. See, milliseid lahinguid Crystal nii kannatlikult mu hirmuga pidas, on hindamatu. Järgmisel päeval uuesti ookeani minnes ei tahtnud ma enam alust kaasa, sest see taksitas mul liikumast. Muidugi ma kartsin seda sügavust enda all, aga samas oli see sügavus nii huvitav ja ilus! Kõikides värvides kalakesed, krabisevad korallid… Ma ujusin rahulikult, Crystal hoidis mu käest kinni ja näitas meie all olevat suurt manta raid. See oli suur kui lehm ja ta liikus nii aeglaselt, graatsiliselt ja temast õhkus rahu. Tundsin, kuidas mu keha rahunes, justkui seda rahu manta railt üle kopeerides. Võisin Crystali käest lahti lasta, keha oli lõdvestunud, hingamine rahunenud, ja ma sain ise hakkama. Mina, keset ookeani. WOW!
Siin katkend mu esimesest ujumisest Havail, kirja pandud (tiba hakituna) samal õhtul:
Ja siis tulid delfiinid! Esimesel korral ei saanud ma arugi, mis toimus. Ainus, mida ma nägin, olid delfiinid. Nad ujusid mu ees, mu taga, mu külgedel, mu all. Jällegi võttis keha üsna ruttu üle delfiinide liikumise ja ma ujusin nendega ühes parves. Ujuda ühes parves metsikute delfiinidega, võetuna nende poolt omaks, on imeline tunne. Nad on erilised ja väga jumalikud olendid, kes aitasid mind palju ning tegelesid kindlasti ka mu sügavusehrimuga ja ka muude hrimudega, mis õige pea koos nendega ulgumerele ujusid!
Peale ookeani on Big Islandil veel üks müstiline ujumiskoht ja see on Hot Ponds. Soe kuumavee allikatega looduslik bassein, ühendatud ookeaniga. Kuna see oli soe ja madal – umbes 1,5 m, siis sain seal ujuda külili, selili ja kõhuli. See oli koht ja aeg, kus õppisin ujuma meditatiivselt. Lihtsalt silmad kinni ja minek. Ujusin seal 5 tundi järjest. Vaheldumisi kuumade allikate juurest ookeani jahedamast veevoolust läbi. Keha oli nii ära lõdvestunud, et ma ei jaksanud süüagi. Selles kohas tegi Crystal ka veeteraapiat.
Ma olin Havail lõdvestunud rohkem kui kunagi elus. Ma suutsin kaua vee all hinge kinni hoida ja veeteraapia polnud mulle midagi uut. Ma ootasin seda, ma teadsin, mis toimuma hakkab. Seekord läks aga kõik teisiti. Ma suutsin hinge kinni hoida harjumatult vähe. Crystal oli kannatlik ja tegi, mida pidi tegema. Ma teadsin, et ma olen võimeline olema vee all palju kauem, aga ma ei suutnud, keha tahtis pinnale ja õhku. See tekitas minus segadust ja rahutust. Ilma sõnagi ütlemata, sai Crystal aru, mis toimub ja hakkas tegutsema nii nagu minu keha ette dikteeris. Meie usaldus on imeline ja see on vastastikuline. Crystal loeb energiat, lugedes mu keha kui raamatut, ei ole mul vaja midagi seletadagi ja ma ei usu, et ma oleksin tol hetkel osanud oma rahutust sõnadesse panna ja põhjendada. Õnneks ei olnud selleks ka vajadust, sest Crystal juba tegustes. Kui muidu on veeteraapia rahulik, pehme, aeglane liikumine, siis äkki hakkas ta mind vee all väga aktiivselt liigutama. See oli midagi uut. Ma tundsin, kuidas vesi mu ümber keerles nagu meeletu maailm, kõik väline oli äkki mind lõhkumas, löömas, nügimas, lükkamas-tõmbamas. Olin nagu keerise äärel, olin kui ookeani metsikutel mässavatel lainetel. See oli õudne, aga midagi hakkas sel hetkel minu sees muutuma. Crystal liigutas mind vee all väga tugevalt ja aktiivselt, ma ei suutnud enam tuvastada, kus on mu käed ja kus mu jalad…kõik oli meeletus liikumises. Ma ei kujuta ette, kuidas Crystal seda füüsiliselt teha jaksas. Liikumine oli ülitugev, keha lendas vees üles-alla, vasakule, paremale, vahepeal keereldes. Aga midagi hakkas liikuma minu sees ja vastupidiselt välisele! Ma tundsin, kuidas ma koondun iseenda sisse, täielikku vaikusesse ja üksolemisse suure vaikuse ja rahuga. Ma olin liikunud taifuuni äärealadelt keskmesse, ma olin justkui langenud ookeani mässavatelt lainetelt ookeani põhja vaikusesse ja rahusse. Kuigi keha liikus nii kiiresti, et see polnud enam minu poolt kontrollitav, meel rahunes ja avanes kui õis oma vaikuses ja rahus. Olin saavutanud seisundi, kus väline ei saa enam häirida sisemust. Kogu selle aja ei olnud mingit hingamisvajadust. Ma olin ise kõik mis vaja oli, ma olin kogemus. Mäletan, et kui Crystal mu veest välja sikutas, ütlesin talle ainult ühe sõna:“Veel!“ , sest mu huvi ja põnevus oli üles keeratud ja mu peas vasardas ainult üks küsimus – kui ruttu saan uuesti sellesse seisundisse ja kas üldse? Hingasin paar korda ja olin taas taifuuni äärel. Juhtus aga see, et „libisesin“ otsekohe vaikusesse. See on sõnades täiesti väljendamatu seisund. See on puhas olemine. See on sügav rahu ja vaikus. Mingi murdosa sekundist võid sa teada kõike. Kõike mis on. Peas pole mitte ühtegi mõtet. Hämmastav. Mu keha oli üliraske ja pärast seda seanssi lihtsalt lebasin vee peal, vaatasin Havai türkiissinist taevast, hingasin magusat õhku. Mu peas polnud mitte ühtegi mõtet.
Siis ma ei teadnud veel, et kuidas see veesessioon mu elu muudab – kui elu mu teele taifuune korraldab – kas siis situatsioonide või inimeste näol – olen ma ALATI PUUTUMATU JA JÄÄN VAIKUSE KESKMESSE. Haakumata draamadest, paanikast, jamadest. Selle väärtus on mõõtmatu. Veeteraapia.
Havaile tuli grupp, kus ühel naisel oli sügavuse hirm. Kaldal tegime kõik, mis vaja – õppisime õigesti hingama, rahunesime. Ütlesin talle:“ Ära karda, me ujume koos, ma hoian su käest kinni. Vaata – ma olen su hirm…“
Me läksime vette ja ujusime rahulikus tempos koos. Oli väga lahe jälgida ta keha, mis aegamisi hakkas lõdvestuma. Õige pea lasi ta sõrm sõrme haaval lahti mu käest, näitas OK märki ja siis lähenesid delfiinid, kes ta minult juba üle võtsid. Paar tundi hiljem, kaldal lamades, ütles ta:“ Nüüd ma alles mõistan su sõnu. Ma arvasin, et hirm hoiab minust kinni, aga tegelikult saan ma ise oma hirmust lahti lasta. Nii lihtne…“
Muidugi olid siin abiks delfiinid, imelised ookeani inglid.
***
Ja siin minu viimane ujumine ookeanis:
Ma käin ujumas nüüd basseinis. Kui tunnen, et hakkavad kogunema pinged ja blokid, lähen basseini ja vahel lihtsalt leban. Mul on tunne et isegi ülipehmes ja sulgedega voodertatud voodis ei ole võimalik niimoodi lõdvestuda, kui vees. Ja lõdvestusest saab alguse blokkide lahustumine ning energia saab uuesti vabalt liikuma hakata. Ellu tulevad kohe muutused, inimesed, võimalused.
Vahel ütleb mu ema, kes pole iialgi ujunud- jälle lähed basseini?! Lähen jah, ema, sest mu peavalud on kadunud, mu õlad on pingevabad, mu liikumine on voolav, ma ei pea kunagi tarvitama unerohtu, sest mu pea magab enne, kui patja puudutab. Mu meel on vaikne ja rahulik. Ma ei paanitse kunagi ja mind on üliraske – kui üldse võimalik – endast välja viia. Kui, siis ainult sekundiks – sest ma TEAN teed enda sisse.
Veeteraapia on muutnud mu elu. Ma ei karda enam vett. Ma olen veega sõbraks saanud ja enamgi veel – ma armastan vett. Ma armastan basseini, merd, ookeani. Sügavus ja pimedus on minu jaoks illusioonid.
Minu tänu Crystalile tema kannatlikkuse eest minuga töötades, on ääretu, otsatu, lõputu. Suur osa siin on muidugi usaldusel ja meie koostööl. Minu maailm on avardunud tohutult, ja ma ei taha isegi mõelda sellele minale, kes põlvini vees uppus. Ma ei väsi soovitamast inimestele – saage veega sõbraks ja te olete avanud ise endale ukse paradiisi.
Ja ära mõtlegi ennast petta arvamusega, et su rong on läinud. Täitsa hull! Sul on veel punane lahtine Mustang ja lennuk ja jaht…