Minevikuvarjude sära

Minevikuvarjude sära.

 

Filmis “Suur Gatsby” toimub dialoog.

“Sa ei saa korrata minevikku!”

“Ei saa korrata minevikku? Loomulikult saab!”

 

Millal minevik oli? Kas minevik on või oli või hoopis tuleb? Kui palju me minevikku endaga kaasas kanname? Mida me valime hoida ja mida unustada? Kui hoida minevikust meeles vaid kaunis ja ilus, siis kuhu teine pool kaob, inetu ja kole? Või kui hoida kinni koledast, siis kuhu lahustub hea, mis seal oli? Kas minevik pole mitte ainult sõna ja tegelikult seda ei eksisteerigi? Kas minevikku saab jagada pooleks või osadeks – see oli hea, see halb ja see enamvähem okei? Mille ma sealt kaasa võtan? Mis ma täna eilsest homsesse tõmban? Millisel sekundi murdosal saab olevikust minevik? Kui ma tahan unustada oma väljast valusa osa minevikust, siis kas ununeb ka hea? Mis seos neil on – heal ja halval? Kas hea olevik võib luua halba minevikku ja vastupidi? Kas minevikku on üldse võimalik unustada? Mis on unustamine? Mälu puudus? Aga kui mul on hea mälu, kuidas siis unustada? Mida teha, kui minevik ujub pinnale ikka ja jälle, sest see valitakse uuesti ja uuesti? Mida teha?

Kõige lihtsam vastus on – ära vali seda korrata. Ei head ega halba sealt. Mitte midagi. Kui suudad. Aga kui ei, siis…. Siis kirjuta endale suurte tähtedega seinale –

 

 

 

 

On ju kasulik hetkes kohal ja oma valikutest teadlik olla?

Ole kohal,  See on kogu vastus.

Kuidas olla kohal iseendas ja praegus, nii et meel ei lähe mineviku kastidest head ega halba välja sorteerima?

Muuda kõike. Eriti mustreid. Ma tean, et seda on imelihtne soovitada, aga see on parim variant. Ja kui ei saa üksi hakkama, siis proovime koos. Muuda mustreid ei tähenda ainult seda, et mine tööle teist teed pidi. See hõlmab elutahkude kõiki mustreid. Toidumustrit, mõttemustrit, hingamismustrit, liikumismustrit. Need on kõik mustrid, mida inimene ise saab muuta, et oma elusolemist kergemaks muuta.

 

Kuidas siis olemist kergemaks saada?

Üks asi, mis sõltub täiesti sinust ja ainult sinust – on toitumine. Kõlab nagu klassikaline õpetaja Lauri soovitus, aga toimib siingi hästi kuldne reegel – kui terve päev ei saa, ole pool päevast kergema toidu nt mahlade või veel parem vee peal. Sa hakkad juba nädala pärast aru saama, kui kerge sa oled ja keha soovib seda ise pikendada. Kergemaks muutuvad mõtted ja kogu olemine. Pole vaja end näljutada, pole vaja tunda süümekaid, kui tahad burgerit, siis söö burgerit. Aga läheb veel nädal ja usu – keha ise loobub enne su meelt neist rasketest toitudest ning magusast ja sul kaob isu nende järele. On vaja täita end millegi kergega, et olla kerge. Ja anda just meelele aega kehale järgnemiseks, mitte vastupidi.  Mõistsin, et teeme sellega tihti vea, et otsustame kõigepealt peaga, oma meelega, et nüüd aitab – hakkan kergemalt toituma. Milline enesepett! Palju kergem on enne keha selle tahtmiseni viia. Ja seda saabki teha, kui mingi aja jooksul anda talle lihtsalt vähem järamist. Enne keha, siis meel. Kindlasti ei toimi seegi reeglina, aga olen kindel, et paljudele on sellest vaatenurgast abi. See võtab aega, aga tasub proovimist.

 

Kuidas ma saan minevikku unustada, kui mu ruumis on nii palju asju, mis minevikku meelde tuletavad?

Löö oma ruum puhtaks. Hakka koristama. Ruumi all mõtlen ma kõigepealt füüsilist ruumi – elamispinda, tuba, kööki, esemeid su ümber. Mina tegelesin sellega, et pesin oma maja. Võtsin ette ka seinad. Ma pesin neist välja kõik selle, mis siia ei kuulu enam. Ma rääkisin seinte ja mööbliga nagu inimestega, sest point pole ainult koristamises, vaid ka meele hoidmisega selle tegevuse juures.  Kui mõte läheb minevikku, tegele nende asjadega, mis sul hetkel käes ja käsil on – lapp, sein, mööbel. Pane kõik oma meeled sellesse tegevusse! Ole täiesti kohal. Räägi lapi ja kapiga. Kuula neid. (hahaaaa, ma tean, et see näib kõrvalt naljakas…) Ma tõstsin asju paigast ja pesin ka kappide tagused puhtaks. Ma tean, sa mõtled praegu, et mis see meeltesse puutub. Puutub ikka küll. See on sinu ruum. Isiklik. Kui tahad mõtetepuhtust, peab olema ka su ruum puhas. Väline puhtus toetab sisemist ja vastupidi. Ja pole mõtet loota, et tuleb keegi, kes siin korda loob. Ära ole naiivne, hakka tegutsema! Siingi kehtib õp Lauri soovitus – kui täna tervet ruumi ei jõua, tee pool, kasvõi mingi nurk. See inspireerib sind homme jätkama.  Kui su ruum on must ja veel hullem – kui seal on asju minevikust, siis sa ei saagi kohal olla. Need asjad segavad sind, vaata energeetiliselt seda tolmunud minevikuvarjude sära! Vaata, mis su ümber on! Nii palju nipsasju aastast….mmm.. Ilusad? Meenutavad mõnusat reisi? Tore! Tee oma ellu nüüd uuele reisile ruumi, pese nad puhtaks, täna neid, vbl on isegi mõttekas paluda neilt uut reisikogemust, mängi selle mõttega, aga tõsta need vidinad nüüd kenasti karpi ja pane kappi või kuhugi silma alt ära. Võid need ka ära kinkida, annetada. Sa ei pea kalleid asju prügikasti viskama! Lihtsalt tõsta nad ära, loo lagedust, loo endale hingamist, loo endale vaba ruumi ellu! Hoia oma väli puhas. Ja asjad hakkavad liikuma.

 

Inimesed, kes elavad segaduse keskel, harjuvad sellega ajapikku ära, nad ei näegi enam, et midagi natuke nihu on. Vaadake või saateid, kus kodud üles klopitakse. Eriti Ameerika saadetes on näha, kui laisad on tegelikult inimesed. Majanduslikult ei ole võimalik remonti teha või ehitada, aga kodu kordategemiseks on vaja vaid kahte kätt ja tahtmist luua ruumi ja korda oma ellu ja meeltesse. Selle asemel võetakse toidupakid, mis tapavad keha ja maandutakse teleri taha, mis nüristab meele… Valikud.

 

Kui ümbrus on lage, puhas ja tühi ning seal on vaba ruumi, siis on ka su pea ja olemine tühi, seal saab olema ruumi. See ei tähenda, et sa oleksid mõtetu ja rumal. See tähendab, et su peas ei kisenda ahvid. Seda, toda, sinna, tänna… Meel saab puhata, vabaneda, lõdvestuda. Luua! Ava aknad, korralda kardinate lend! Luba sügistuulel end rahuldada su elamise läbitõmbamisega ja siis süüta küünlad.  Ole olemas. Vaikuses. Naudi tühjust ruumis. Tunneta, kui ilus ja lage on su enda uus olemise ruum… Lõputu lage väli, kuhu luua uut maailma, mis sind väestab. Proovida ju tasuks, mis? Kui ei proovi, ei saa ka kunagi teada ja sel juhul ei maksa ka viriseda – ahh, see kõik ei aita.

Aitab, kui sa seda südamega teed. Mitte sunniviisiliselt. Ja mitte surmtõsiselt, vaid mängides ja avastades nagu laps. Ja mitte teadmisega – mind niikuinii ei aita. Sel puhul ära alustagi, ole seal, kus oled ja virise vabalt edasi. See on ka täitsa okei. Keegi ei saa sinu eest sinu elu luua. Nii lihtne see ongi.

 

Füüsilise ruumi puhastuse juurde kuulub kindlasti ka su enda isikliku välja puhastamine. Kuidas mina seda teen? Väga lihtne! Panen mängima vastava musa ja trambin ja löön oma väljast – ka oma kehast – välja kõik selle, mis siia ei kuulu. See näeb välja tõeliselt masohhistlik ettevõtmine. Kui seda teha uitava meele ja ilma kohaloluta, siis see eriti ei õnnestu. Kui ma selle avastasin, siis aitas see mul saada kontakti uuesti eheda algse iseendaga ja allikaga endas. See ei ole mingi loitsimine ega nõidumine, see on täiesti füüsiline tegelemine iseenda välja, oma keha, oma meele ja vaimuga koostöös.  Mingil hetkel sain ma aru, et ainult meditatsioon ei vii kuhugi, tuleb ka füüsiliselt füüsiline keha ette võtta. See puhastus on väga füüsiline, see võib kesta tunde, see on tore, see on huvitav, see on salendav ja kui see on teadlikkusega tehtud, siis on see ka tehtud nii, et välises elus on peegeldus momentaalne. Kes on huvitatud – andke märku, saame kokku, teeme koos! Juba sel pühapäeval 12.okt on esimene “sisemine koristus”, aga sellesse gruppi ei mahu kahjuks ruumi tõttu üle 6 inimese. Niiet andke julgelt teada, kes soovivad kampa lüüa, järgmine kord juba järgmine nädal!