Hommikul paistis, et ei tõota tulla just üks lemmikpäevadest, ilm oli udus ja jahe. Pealegi pole pühapäevad mu erilised lemmikud kunagi olnud, aga mul polnud aega juurelda, sest päeva peale oli pillutud mitmed rõõmud ja teod, mis pidid tehtud saama.
Naabrinaisel on täna sünnipäev. Seitse kümpi ja natuke peale. Täna oli Pärnus Otsijates Nastja. Käisin nädal tagasi naabrinaisele infi jagamas, et võime minna, kui ta tahab. Aga tema muutus natuke kurvaks ja ütles, et sõidab sel päeval Tallinna poja pere juurde, kuhu pealinna padruugad pittu on kutsutud ja nii kahju, et Nastja nägemata jääb.
Täna hommikul võtsin suuna raamatupoodi ja ostsin naabrinaisele Nastja ingliraamatu. See on tore raamat, kus ilusti peidus ka Nastja enda joonistatud hea energiaga peainglite pildid.
Sünnipäevalaps oli kingi üle rõõmus, kallistus oli nii soe ja armas. Istusime ja ajasime niisama juttu. Tema mobiil helises vahetpidamata, nii palju õnnitlejaid oli. Kui jälle üks kõne tuli, siis hakkasin püsti tõusma, aga tema tõstis käe üles nagu Hitler- Freeze! … See oli nii naljakas, istusin naerdes tagasi. Jutt aga tundus telefonis olevat väga tõsine ja õnnetu.
Oli hämmastav näha, kuidas energia muutus, kerge energiaga naise heledus tumenes, näkku tulid kortsud…kõik vajus justkui kokku, pisenes, tuhmus.
Ma nägin seda esimest korda nii selgelt, lubasin olla. Aga…kas ma pidin sellega leppima või ma sain midagi teha?
Võtsin laualt pastaka, joonistasin oma käele naerunäo ja tõstsin käe üles nagu tema mulle enne tegi.
Ta rääkis kurval näol telefoniga, tõstis siis pilgu ja nägi mu kätt… ning see, mis nüüd toimus, oli imeilus. Ta värv muutus sekundiga! Naeratus venis üle näo, jume tuli tagasi ning ta lõpetas kõne kiirelt. See oli nii nii ilus. Negatiivsele ei pea jõudu ega tähelepanu andma, kui sa midagi teha ei saa. Aga positiivsele saab jõudu lisada alati.
Siis tegin oma tööd ära ja päike säras. Õues hõikasid märtsikellukesed üksteise võidu:”Pildista mind, pildista mind…” Eks ma siis roomasin mõnda aega ka mööda hoovi ringi ja püüdsin nende õnnelikke naeratusi.
Toas tahtsid teisedki lilled tähelepanu. Nad said seda kuhjaga! Unustasin end nendega mängima, rääkima, imetlema. Pildistasin ja mõtlesin, et ükskõik mis päev on, mulle on õnneks nii vähe vaja – lilli, päikest ja fotokat. Lohutuseks on see, et üks neist kolmest on mul ju alati olemas.
Ja teadmis, naine, kui sulle täna keegi lilli ei toonud, siis käi pesus ära, viska voodisse selili ja kujuta end lebamas maailma kõige kaunimal lilleväljal, imeilusa kõrge mäe otsas. Seal puhub mõnus tuul, päike soojendab su nahka, linnud laulavad, eemal vuliseb oja ja sa tunned miljonite värviliste õite õrna aroomi. Luba endal muutuda üheks nende lilledega. Ole neist üks ja õitse täiega! Ole nad kõik kokku! Sina, naine, ei ole sõltuv ühestki välisest õiest, sest sa oled ise üks kõige kaunim ja ainulaadsem õis sellel planeedil. Ja nii lihtsalt ongi! Sa oled sõltumatu. Puhas. Õrn, aga sitke. Lõputult avanev õis…
Maga rahulikult, kõik on hästi.
Alati on.
Alati.
