Vaimne inimene peab olema surmtõsine, sest vaimne olla on megaraske töö koos oma vaimu ja kehaga. Mida rohkem sul on kortse otsaees ja mida kurjema näoga sa oskad teist kuulata ja kaasa noogutada, seda vaimsem sa oled. Seda tõsisemalt sa teise muret võtad. Ning vähe sellest, kui sa oled vaimne, siis saa osaks teise raskusest, tunneta seda taaka ja ohi temaga kaasa… Ja ikka peaks vahepeal ka näpuga teist torkima ja küsima tatti pritsides väga vihaselt:”Miks see sinu arvates nii on? Mida sa oled loonud? Mida see sulle õpetab?”
Aaaapppppiiiiiiiiiiiiiiii…….
Mina nii ei mängi! Kustkohast on tulnud selline vaatenurk, et vaimne inimene on tõsine ja kuri? Kas see on meie juured, usk, kirik, pärand? Tõsine, kurja näoga kirikuõpetaja ja vihased sisisevad vanavanemad – “Kirikus ei naerda!”. “Surnuaias ei joosta!” Kas see on pärandatud, see vaimne tõsidus? Emapiimaga? Või kas see on õpitud?
.
See et ma hoian oma meele kerge ega koorma teda igast jamaga, ei tähenda seda, et ma oleksin kergemeelne. See oleks sama kui ma teeksin Tootsi moodi rehkendusest poole… kas siis oleksin poolemeelne?
See, et mul on oma kindel arvamus, ei tähenda seda, et ma paindumatuna ja kivistunud mõttelaadiga vihast vaimset nunnaelu peaksin elama. Mulle meeldib lehtedes sussi sahistada ja porilompi hüpata. Ja üllatus üllatus – samal ajal võime me rääkida väga elulistest ja vaimsetest asjadest! Samal ajal võime klikkida endast täiesti lahti igast vanu mõttemustreid! Mõistate? Mere ääres merd vaadates võib elu muutuda sekunditega… teadlikult, suurelt. Seistes ja vaadates, mittemidagi tehes. Kergus ja teadlikkus on oluline. Selleks ei ole vaja kabinetti… 🙂
See, et ma palju naeran ja naeratan, inimesi heameelega kõvasti kallistan, ei tähenda, et ma kõik tõsised asjad naljaks pööran. Kuigi – elu ise on tõestanud, et läbi naeru ja naljakate näidete saab inimene palju paremini asjadest (loe: vaimsetest asjadest) aru. Olles oma teemas sees, ei oskagi inimene tavaliselt näha teisi vaatenurki, naljakatest ammugi rääkimata! Aga naer lõdvestab, avab, liidab. Tõsidus sulgeb, tekitab pinget. No kes seda meist ei teaks, eksole. Algasid ju 11 aastat koolipäevad sõnadega “Istuge sirgelt!”
Olla või mitte olla? Ainus valik on, kuidas olla. Ja mitte vaimne, vaid teadlik. Ja ma ei taha kellegi elu teha tõsidusega raskemaks. Kellel see elu praegu niiväga kerge on, aga kui me vaatame elule kergemalt ja naeratusega, tõmbame oma ellu järjest enam kergemaid inimesi ja olukordi. Tõestatud.
Kunagi öeldi – naerata ja elu naeratab vastu. Siis ütlesid küünikud – naerata ja elu irvitab su üle. Ma ütlen – naerata ja võta kraad kergemalt. Kasvõi natuke ja alusta praegus, mitte õhtul ega homme… Kohe tähendabki kohe – st et jäta lugemine siin katki, mine akna juurde, ava see ja hinga 10 korda sügavalt sisse-välja. Raskus välja-kergus sisse. Ja naerata sealjuures. Palju õnne sulle, sa oled juba muutnud oma elu!
Siililegi selge, et leidub keegi, kes mulle siinkohal mürgiselt ütleb- muidugi, mis sul viga, sul ju elu kui lill, ei mingeid muresid… Mine metsa, totu! Ma olen tavaline naine. Mul on tunded ja kogu muu krempel sinna otsa. Ma olen ju tavaline inimene. Aga ma olen muutunud, endise halava ja lärmava-emotsionaalse mina asemel ma tean, kuidas lüüa oma väljast välja kõik see, mis minu välja ei kuulu. Ma hoian oma välja – oma ruumi – puhtana. Kergena. Ka oma meele. Teadlikult. Ja kui see kellelegi ei meeldi, siis see teema ei ole üldse minu meelevallast, vaid selle kellegi peas.
Muidugi on igal inimesel oma mätas ja vaatenurk, aga mulle näib, et mätta aeg on ka läbi. Kes mägedes käinud, teab, mida mõtlen. Kogu kremplit tuleks kõrgemalt vaadata, mitte aint mätta otsast. Ja sealjuures osata korraga näha mitte ainult ülevaadet, vaid ka pisiasju. Pusle tükikesi. Haarata kõike…ja kui need tükid ikka jupp aega ei sobitu, siis löö nad täiesti segi, löö plats puhtaks ja alusta uuesti. Kusjuures ära unusta sinna juurde võtta mõnus tassike teed või kohvi ja naeratus… Naudi. Ja asi õnnestub!
Tõsimeelsus on päris tõsine vaimne epideemia.
Panin Facebookis eelmine nädal üles nalju, mis netist pärinevad. Läbi nende naljade tunnetasin inimesi, seda kuidas mõni naerab niiet silm märg ja teine kehitab tõsiselt õlgu, sest tema on nii sigamegavaimne et karju appi ja talle ei sobi ju ometi lõuad laiali naerda. Ja mõnda ei huvitagi naljad. Ka ok. Ja mõni ei saa arugi, et nali on… Ka ok. Mul oli asjaga hoopis teine eesmärk, aga selle jätan enda teada.
FB on ses suhtes hea klassiruum, et haakub see, kellel konks on. Näiteks kellel kaaluga probleemid, sel ka konks, mille taha haakub kohe kaalulangetuse lugu. On nii? Suhe jama – ja su konksuga haakub automaatselt suhtelugu. Aga kui ma ütlen sulle, et tegelt sul ei olegi mingeid konkse, see on lihtsalt raskemeelse vaimse inimese väljamõeldis, et su aju allutada ja panna sundmõtteid tootma toitumishäiretest ja hulludest suhetest? Mis siis?
Kogen seda, kuidas praegu juba elavad inimesed täiesti erinevates reaalsustes. Õigemini sobiks sõna dimensioonides. Kui seda kunagi ennustati, ei mõistnud ma seda, sest mul polnud kogemust, aga praegu on see minu elus täiesti reaalselt kogetav. Nädalavahetus näitas mulle paljude erinevate reaalsuste kokkupõrget : Kassasabas said kokku täiesti erinevad reaalsused. Üks ütles – Issand, kuidas te haisete! Ja haiseja vastas – Te ise haisete. Ja neil mõlemil oli õigus. Üks haises pissi, teine viha järele…
Et sel aastal on erakordselt ilus soe sügis, siis oli mul plaan pildistada värvilisi vahtralehti. Ma tegin seda paar päeva, siis loobusin. Seda kõike oli liiga palju. Olen ära õppinud kohaloleku. Lehtede eriline erakordne ilu väljendub kohalolus. Üks leht on eriline ainult praegus. Imeline aeg kohal olla. Kogu olemuse ja kõigi meeltega.
Süüa sidrunit, küüslauku, õunu, vaadata tuld, tantsida, jalutada õues, olla liikuv, terve ja rõõmus. Nii palju, kui see on võimalik. Olla koos inimestega, kes sind, su elu ja maailmavaadet toetavad. Ja mitte haakuda artiklitega, mis algavad sõnadega – käes on taas sügis, viiruste, väsimuse ja depressiooniaeg…
Energia järgneb tähelepanule…
Lahe eks 🙂