Taas on päev, kus heisatakse riigilipp, vaaritatakse head-paremat ja maandutakse teleka taga ning vaadatakse pingviinide paraadi.
Vanainimesed poetavad pisara…
Ma saan neist täiesti aru, aga olen ka teadlik sellest, et mitte seda omaaegset head ja õitsvat riiki ei nuta nad taga, vaid omaenda noorust, tervist ja minevikku. Vbl ka seda, mille nad tegemata jätsid, mis tegemata jäi. Hirmust, ajast, ühiskonnast ajendatuna. Muru oli Pätsi ajal raudselt rohelisem, taevas sinisem ja lumi valgem, on ju loogiline, et pea 100 aastat tagasi oli ka loodus puhas ja maakera vähem saastatud.
Ühel õhtul sattusin vaatama väga intrigeeriva pealkirjaga eesti filmi “Kirjad inglile”. Seal on selline koht, kus tädi istub potil, pissib ja siis küsib mehelt, kas sulle meeldib kui ma pühin täitsa ära või jätan natuke pissiseks? Siis viskab laua peale pikali, ütleb – pane kolm sõrme mu vagiinasse, siis tahab peenist, siis karjub nagu kõige odavamas pornokas Oomaigaad, jesss, jesss…
Kunst.
Mul kukkus suu lahti, kui ma seda kohta vaatasin. Tundus lihtsalt võimatu ja ebareaalne, et midagi sellist tehakse, minus tekkis hetkeks tunne et vot selline ongi eesti riigi valitsus. Selline pooletoobine…95 aastane dementne vanamees. Ja rahvas on see, keda see seniil täiega paneb, ja kes huilgab võltsimalt võltsilt et …oomaigaad… sõõõu guud..jess…
Muidugi sa võid mulle nüüd öelda, et mis sa vahtisid seda filmi, alati on võimalik valida teine kanal. Sul on õigus. Lihtsalt, ma väga püüdsin seda mõista. Ikkagi kui seda nimetatakse filmikunstiks… Kamoon! Selle sita asemel oleks võinud filmida bussiaknast Pärnu-Tallinn sõitu ja see oleks tunduvalt sisukam olnud. Isegi odavam, umbes 8 euri.
See film sai riigilt pea 40 tuhat eurot tegemiseks.
Maitea, mida sina praegu mõtled, aga ma oleks selle raha jaganud lastele. Näiteks nendele, kellele Eesti Vabariik kingib ellujäämiseks 19 euri kuus.
Ikka tõeline rongaisa. Mis siin imestada, kui su lapsed sind ei armasta, ei austa. Sinust lahkuvad…
Copin siia Endo Viirese teksti Fb-st, mis mulle väga meeldib:
“Eesti Vabariigi sünnipäevatraditsioonide eeskujul, hakkan ma oma sünnipäevadel tegema jõudemostratsiooni (tutvustan oma koduvalvet,
füüsilisi oskusi, ning varustust). Õhtul aga ajan lapsed kodust minema ja võtan vastu vaid mulle tähtsaid, olulisi ning vajalikke inimesi.
Kas te teate, et maailmas on olemas riike, mille aastapäeva paraadil sammuvad hoopis lapsed ja olulised on kõik inimesed?”
Kas te teate, et maailmas on olemas riike, mille aastapäeva paraadil sammuvad hoopis lapsed ja olulised on kõik inimesed?”
Vabad valikud.
Ja nii saan minagi õnneks valida.
Elada südames.
Mitte ühiskonnas.
Jah, siin on küll mu juured, aga õnneks on mul ka tiivad, Eesti.
Tugevad.
Kandvad.
Päris.
Õnneks!
