Täna hommikul pidi olema osaline päiksevarjutus. Loomulikult on täna pilves, naerukoht. Aga mul vedas öösel täiega! Mulle näidati unes täielikku päikesevarjutust! Vaatasin seda oma hoovis, fotokat ei olnud käepärast ja mõtlesin, et lähen otsin toast. Aga siis sain aru, et kõik toimub praegu just siin, selles paigas liiga kiiresti ning ma ei tohiks isegi kõrvale vaadata. Ma pean olema kohal ja seisma siin ning vaatama. Vaatasin.
Õhk oli pehme, ses mõttes et mitte udus ega sudus vaid selline tumesinine jelly. Päike oli suur ja soe ja madal, punakaskollane. Must vari liikus päikesele ja kõik hämardus. Tundsin, kuidas leebelt soe tuulehoog muutus sekunditega järjest külmemaks ja külmemaks. See oli väga õudukas tunne. Külm oli, mul oli seljas lühikeste varrukatega kleit, olin paljajalu. Äkki oli täiesti kottpime. Keerasin päikesele selja, et hakata toaukse poole liikuma, aga ei näinud mitte midagi. Mõtlesin, et seisan kottpimeduses niikaua, kuni natukenegi nägema hakkan, siis liigun.
Mõne hetke pärast hakkasingi nägema valge koduukse ja maja kontuure… Aga liikumine oli täiesti uus! Oli üliraske astuda! Raske oli jalga jala ette tõsta. Tundus nagu kaaluksin terve tonni! Jõudsin veel mõelda, et Maa, missa mässad ja tõmbad nii tugevalt, kuid siis sain aru – mitte Maa ei tõmba, vaid Päike surus täiest jõust vastu maad. Tikksirgena sain seista, aga kui kasvõi üht jalga tõstsin ja kõverdasin põlvest, siis näis, et ta surub mind kohe pikali maha. Vaatasin oma käsi ja jalgu. (Kas ma näen und? Lucid dream)
Keerasin jälle näo päikse poole ja laiutasin oma üliraskeid käsi, umbes et mis toimub, Päike? Hirmu ei olnud, pigem oli austus ja tunne, et las kõik olla, kõik on hästi ja kõike võib juhtuda. Ja küsimus – kui palju ma veel ei tea, mida ma peaksin/võiksin teada? Vaatasin küsivalt otse päiksesse, polnud vaja mingit tahmaklaasi ega cd, sest pilt ise oligi juba selline, tume ja turvaline. Ootasin justkui midagi. Vbl vastust. Ja siis läks vari täiesti ära ja soe päike säras mu näole. Seisin õues, silmad kinni ja tundsin, kuidas mind sooja valgusega üle valati. See oli ilus ja õnnistav.
Keha oli jälle kerge, aga ometi oli midagi kehas täiesti teisiti. (On praegugi, hommikul)
Hoovis mängisid lapsed sulavas lumes. Ma seisin lumel paljajalu ja võtsin maast peotäie lund. Lumi oli täiesti soe.
Soovin teile imelist ja kergust täis päeva. Soovitan kiigata ka Elena lehele, kus põnevaid rituaale just tänaseks… – http://elena-yasevich.com/poleznye-stati/486-magiches
Olge südamest õnnistatud!
