Ma kohtusin Kristiinaga esimest korda märtsis 2008
Oli vist harmooniapäevade eelne aeg. Üks imelik päev igatahes.
Pidin sel päeval tagasi Pärnu sõitma. Crystal arvas – ära mine, tahaksin õhtul sulle tasakaalustuse teha.
Kuna olin enda arvates tubli, tublim ja kõige tublim ühes isikus, siis arvasin, et seda pole hetkel üldse vaja ja otsustasin siiski kojusõidu kasuks.
Crystalil muidugi silmad särasid. Nagu ikka, siis kui nõiatembud algavad. Aga seda õpetas mulle alles elu. Tol ajal ma seda salapärast naeratust veel tõlkida ei osanud.
Me läksime enne mu bussiaega sööma ja ta kui ta oli rääkinud telefoniga, ütles et meiega ühineb Kristiina Raie, kas mulle on see ok.
Mis sai mul selle vastu olla! Põnevus oli piiri peal ja tunne nagu Väiksel Nõial Bloxbergi mäe jalamil.
Kristiina tuli, tervitas ja ütles mulle:”Ma olen sind unes näinud…Me hakkame koos suuri tegusid tegema.”
Vauuu, suutsin ma mõelda… tegelt ? 🙂 Mu Nõialuud lõi täiega lehte
Me istusime ja jõime teed. Vaatasin neid kahte kõrvalt ja mõistsin, et ma istun ju koos Eesti ainsate Auratransformaatoritega. Püüdsin tunnetada energiaid. Minu tunnetus oli tol ajal ka väga timm, ainult asi, millega ma pea kõik enda jaoks alati kihva keerasin, oli punnitamine, püüdmine, üritamine; millegi saavutamine, mida ma ei uskunud hetkel endas juba olemas olevat; madal enesehinnang jnejne.
Kristiina ja Crystal arutasid siis, mismoodi nimetada Harmooniapäevadel inimese energeetilist lugemist. Tundsin, kuidas ma ei suuda nende sõnadega enam haakuda ja otsisin kotist fotoka välja. Tegin neist paar pilti ja nad ei lasknud ennast segada.
See oli imeline. Ja nad on kaks armast inimest, kes pole kunagi öelnud – ära pildista. Olen selle eest väga tänulik.
Seni kui nemad seal arutasid oma väljendeid, mässasin mina energiates ja tundsin, kuidas ma olen nagu õhupall nende kahe kõrval. Mu pea hakkas huugama, mu süda läks pahaks. Proovisin endaga hakkama saada ja tegin energeetiliselt kõik, mida tol ajal oskasin. Olin siis transformeeritud pool aastat. Ja oma püüdmisega hakkama saada keerasin oma olukorra veel hullemaks. Tundsin et enam ei jaksa, libistasin ühe valuvaigisti põske ja mõmisesin omaette edasi.
See õhtu lõppes sellega, et kohvikus läksid mõned lambid läbi ja me märkasime selle peale, et oleks aeg hakata liikuma. Tegime Kristiinaga kalli ja sõitsime Crystaliga bussijaama. Seal selgus et viimane buss oli Pärnu poole läinud napilt 5 min tagasi. Kortsutasin kulmu ja kui ringi pöörasin, säras Crystali näol lai naeratus. No teadagi…mul oli aeg nõiaeluga harjuma hakata ja ees ootas tasakaalustus, mis osutus palju suuremaks ja võimsamaks elamuseks, kui ma oskasin oodata.
Kristiina jättis mulle tõsise mulje. Naine, kes teab mida ta tahab, on konkreetne, stiilne, selge, ei itsita lolluste peale, on asjalik ja tõeliselt pühendunud inimeste aitamisele. Üleni hea.
See Kristiina, keda ma täna tunnen, on naine nagu mina ja sina – pöörane, ettevõtlik, töine, naerulembene. Ta on hullumeelselt lahedalt multifunktsionaalne – pole asja, millega ta hakkama ei saaks! See, kuidas ta voolab laste, töö ja Elu vahet, on hämmastav kõrgeim pilotaazh!
Ta on ülimalt pehme, naiselik, kannatlik ja õrn. Ta on tark. Ta ei lahmi kunagi sõnadega. Tema on mulle õpetanud väga selget eneseväljendust. Nii selget, et kaksipidimõistmist ei saaks ollagi. Ta on mulle õpetanud tolerantsust. Hinnnaguteta ja austavalt suhtuma igasse inimhinge. Ükskõik kui halvasti on keegi mulle öelnud või haiget teinud, on Kristiina olnud alati see, kes leiab sealt midagi head. Kristiina on mind õpetanud ellu suhtuma kergemalt. Draamavabalt.
Kristiina avas mu tee vaimumaailma, kuhu ma alati olen nõus temaga kaasa kulgema. Olgu see siis mingi teine planeet, Peruu koopad, ookeani sügavused. Mistahes kohta laias Universumis. Need ei ole lihtsalt seiklus. Need on olnud tarkused, mis on antud hetkedel ülivajalikud meile mõlemale.
Kristiina on soe ja hoolitsev. Ta on tõeline Naine ja Ema. Vahel ma mõtlen et temas on koos kõik ÜrgNaised – nõid, väike tüdruk, vanamutt, suurilma daam, aguliplika, prostituut, ema Teresa, lumekuninganna, punamütsike ja pipi jne jne
Mul on olnud õnnelik juhus näha Kristiinat ka tulivihasena, tõelise metsiku Kalina! Nii vihasena, et alles tunde hiljem julgesin talle tunnistada – “Ma kartsin, et sa oled hulluks läinud…” Selle peale ta muidugi naeratas temale omaselt leebel moel ja vaikis … 🙂
Kristiina on mulle õpetanud kannatlikkust ja avatud südame armastust. Püha armastust. Siis, kui mu ümber oli kogu elu kokku kukkunud, oli tema see, kes ütles – Ära karda armastada neid, kes haiget teevad.
.
Ma olen vägaväga tänulik, et me kunagi seal üleval, teiselpool loori selle kokkuleppe tegime ja kohtusime ühes ajas ja ruumis.
Kallis Kristiina, ma olen väga õnnelik ja tänulik, et sa mu elus olemas oled.
Sa oled teinud minust parema inimese.
Õnnistan sind, ja olgu su elus külluses kõike, mida vaid soovid!
Armastusega,
Tiina