Unenägu.
Magasin. Mind äratasid kaks noormeest ja ütlesid, et mingi vana mees otsib mind taga ja tuleb kohe siia.
Tõusin voodis istuma. Vaatasin ruumis ringi. Hele, vaikne, mõnus ja turvaline. See ei olnud kodu, aga tekitas mõnusa koduse tunde.
Uksele ilmus väga pikka kasvu ja väga kõhn mees, valgete lühikeste juustega. Tal olid soonelised pikad käed. Tema silmad olid nii heledad, et peaaegu ei saanud arugi, kuhu ta vaatab. Ta oli umbes 70 tuuris, tumedas ülikonnas. Tema hääl oli tundetu ja masinlik, aga väga viisakas.
Ta ütles: “Tere. Kas te teate, et te olete nimekirjas?”
“Ei tea. Mis nimekirjas?”
“Vaktsineerimise nimekirjas.”
Pahvatasin naerma ja ütlesin, et see ei ole kindlasti võimalik.
Mees: “Riik on valinud juhuslikkuse alusel 50% inimestest vaktsineerida ja te olete täiesti juhuslikult nimekirjas.”
Mina: “Tundub kuidagi kahtlane…”
Mees: “Pange end valmis, me ei aruta siin ei kahtluste ega võimalikkuse teemal. Pange end valmis, ma lähen pesen käed ja tulen kohe tagasi. Palun pange end valmis.”
Mees kordas end nagu ringikäiv plaat. Miks ta kordab end? See hirmutas mind.
Ta lahkus toast, uks jäi lahti ja ma nägin, kuidas ta vannituppa läks.
Puudutasin jalgadega põrandat ja tundsin end nurka aetud loomana. Miks mina? Ma ju ei taha seda oma keha sisse. Ma päriselt ei taha. Ma ei ole sellega nõus. Ma ei lase endaga nii teha. Ma ei taha. Mida ma teen..?
Vaatasin toas ringi. Aken oli natuke avatud, tuul liigutas valget kardinat, õues paistis päike, tuppa kostus laste naeru ja kilkeid. Keskendudes korraks neile, tundsin kergust. Hele lapsehääl lõkerdas akna all nakatavalt ja südamest naerda.
“No tõesti, praegu on ju veel kõik hästi. Onu peseb käsi… Mu jalad puudutavad sooja põrandat… Nunnud varbad. Ma olen täiesti terve… Just praegu ma olen täiesti terve… Siin voodiserval istudes on mu keha täiesti häppi ja terve. Jeerum küll – JUST PRAEGU on ju kõik lihtsalt suurepärane, kõik on väga hästi ja okei… JUST PRAEGU pole ju mingit süsti. JUST PRAEGU ma istun siin ja olen lihtsalt rahulik ja õnnelik ja mu keha on terve. Jep, just praegu on minuga kõik täiega okei. Just praegu on nii hästi. Olgu nii ja jäägugi nii!” Hakkasin naerma ja jälgisin oma siblivaid varbaid päikeselaigus.
Uksele ilmusid noormehed ja küsisid: “Mida sa vanamehega tegid?”
“Midagi, läks käsi pesema. Kohe tuleb. Mis siis?”
“Mees pesi käed, vaatas koridoris ringi, võttis oma kohvri ja läks välja. Istus autosse ja sõitis minema.”
(Olen täiesti kindel, et ma naeratasin laialt isegi unes selle jutu peale.)
Ärkasin.
*
Unes sai süsteem seljatatud ainult PRAEGUS olemisega. Kui ma ärkvelolekus PRAEGUS olemist õppisin (ja ikka veel õpin), hakkasid asjad juhtuma ka ilmsi. Igapäevaelu, mõtted, otsused ja taotlused ning muidugi suhted on suurepärased KOHALOLU õpetajad!
SINUL ON JUST PRAEGU KÕIK OKEI
Jätkub…