Need lõbusad delfiinikesed tõi mulle üks armas ja oluline inimene. Pildistasin neid ja mõtlesin – kui tihti me teeme kellelegi midagi nii erilist, mitte ei vii lihtsalt punti banaane ja kobarat viinamarju? Vaid näeme rõõmu (mitte vaeva) ja teeme midagi sootuks uut…? On nii lahe, et on olemas selliseid inimesi, ma olen õnnelik, sest ma TUNNEN NEID. Veel ägedam – mul on selline sugulane! Ja veel ägedam – ta lausus “Kauss on ka sulle!” 😀 Suur aitäh sulle, kallis Anneli. Sa oled üks superüllataja!
Aga sellega reedesed rõõmud ei lõppenud. Kui Trumpsiga õhtuselt rannaringilt koju jõudsime, oli väljas väga imelik valgus. Mere poolt oli taevas punakaskollane nagu kullaga üle valatud. Imetlesin seda iga paari sammu järgi, muudkui seisatasin ja vaatasin… Kui aga pöörasime oma kodutänavasse, laius mu ees vikerkaar! Esimene sel aastal. Niiii ilus! Hoovis tegin pildi ka, vikerkaar tõusis otse grillamaja korstnast. Natuke hämar oli, pildil pole kvaliteeti, aga pildil on südamerõõm vikerkaarest, natuke jahedad sõrmed ja lai naeratus…
Loo moraal: Kui vaatad paremale, vaata ka vasakule. Kui vaatad üles, vaata ka alla. Kui vaatad endast välja, vaata ka enda sisse. Medalil ei ole ainult kaks külge, vaid lõputu variantide vool, et kogeda elu vastaspoolsusi.
Milline õnn!
