Ma olen vahel ikka mõelnud, et saade “Suletud uste taga” on väljamõeldis ja et elus ei juhtu selliseid asju. Juhtub aga lausa igasuguseid asju ja ma tahaksin ühte lugu siin jagada.
Majutusse tuli naine, kes kunagi oli muulil käinud lapsena. Nüüd otsustas ta uuesti minna ja vaadata ka täiskasvanuna muul üle. Ilm ei olnud eriti soe, aga kuna ta tahtis jalaga tunnetada kive jne, siis oli ta muulil paljajalu. Lastes oma tähelepanul minna nimesid täis kraabitud kividele, ei osanud ta oodatagi, et järgmine kivi on libe. Ta libastus ja lendas kõrini vette. Ulpis seal ja püüdis kotti mobiili ja asjadega hoida kõrgel, et need märjaks ei saaks. See naine ei oska ujuda.
Mööda läksid kaks väikest jaapanlast. Ta püüdis neile selgeks teha, et hoidku need ta kotti ning üritas välja ronida. Aga riided olid läbimärjad, kampsun ja teksad vett täis, ise ka mitte kõige kergemast klassist, ning kivid libedad ja kinni polnud hakata kusagilt. Japuunid päästsid koti kuivale ja üks püüdis teda hakata välja sikutama. See oli tulutu, ta ei jaksanud. Kümme meetrit eemal seisid kaks eesti noormeest, suured kui kalevipojad. Vaatasid, lihtsalt vaatasid…
Väike jaapanlane üritas anda endast parimat ning sikutades täiest jõust läbivettinud naist, libastus ja lendas vette. “Ou shitt, ou fakk, ou shitt…” kostis läbivettind japuun, kes taipas, et tema telefon ja muud olulised vidinad nautisid juba veealust maailma. Ainus kuiv jaapanlane vehkles. Kuna üks neist oli oma kingad kivile pannud, õnnetuseks liiga vee lähedale ja et elu veel huiavamaks (mitte huvitavamaks) teha, oli ka lainetust ning eemalt hõikasid eestlasest jõujõmmid:”Hei, teie tossud!” ja näitasid näpuga ulgumere poole hõljuvatele japuunipapudele. Ainus kuiv japs üritas tosse päästa, aga libastus ja kukkus vette.
Nähes, et viimanegi väike lootus on läinud libedale teele, otsustas naine võtta kokku kogu jõu ja end sealt kuidagi välja nikerdada. Ta sai hakkama. Jaapanlased said ka kividele valgutud ja olid ilmselgelt väikest japsiviha täis. Eesti suured kujud vahtisid ikka eemal. Naine istus, üleni mudane, värises külmast. Äkki tegi asi talle lõbu, vaatamata külmast ja ebameeldivusest, ta lihtsalt naeris. Japuunid küsisid ehmunult, et aarjuu OK? On on, noogutas naine ja hakkas end püsti ajama. Aga kuna nad seal nüüd kolmekesi üritasid karke alla saada, siis olid nad lihtsalt muulil kogu liikluse kinni pannud. Kui naine pöördus, nägi ta enda taga tulivihasied venelasi, kes hakkasid õiendama, et mida te aelete, tema ei saa edasi minna. Nüüd sai naisel siiber, vaid sekund jõudis ta mõelda, et kuidas see vene keeles on, aga siis lõi käega ja röökis mudasena, hirmutavana ja läbimärjana puhtas eesti keeles:”Siin on libe!”