Loodus on imeline.
Armastan oma igapäevast kaaslast – tammealleed. Ühel hilisõhtul, kella 23 ajal, jalutasin tammede all ja vaikselt langes kollaseid lehti. Oli nii vaikne, et isegi lehtede kukkumist oli kuulda. Vaatasin puid ja mul hakkas neist kahju. See kahju oli nii suur, et ajas nutma. Midagi imelikku, mulle võõrast ja segadusse ajavat oli õhus. Ootamatult hakkas üks puu minuga rääkima:
“Ära ole kurb. Sinu aasta on minu päev. Õhtu eel ehime meiegi end kuldsete kaunistustega. Nagu teie peo eel olete säravad, värvilised ja kuldsed! Aeg pidutseda ja tähistada päeva! Ja siis saabub aeg endalt visata kuldne pidurüü, lubada end vihmal pesta ja minna tuttu. Sa teed nii igal õhtul. Sa naudid seda, sa ei kurvasta. Ma uinun, et ärgata päeva, sinu kevadesse. Ikka ja jälle. Meie ajad on erinevad. Sinu aasta on minu päev. Mulle meeldib, kuidas sa minuga õhtuti mängid, sinu sügisel… Mulle meeldib, kuidas sa vaatad ja puudutad hommikuti…sinu kevadel…mu pungi, kuidas sa ootad mu ärkamist! Kuidas sa naudid keskpäeval mu varju ja öösel mu raagus okste kuju teki all, kuidas sa õhtu eel mu lastega mängid… Ma armastan sind ja ma tunnen su tulemise ära juba enne, kui sa meie alleele astud, sest su sammudes heliseb tänulikkus…”
See oli väga imeline kogemus. Minus liikusid äkki täiesti teistsugused energiad ja et püsida, pidin toetuma sellele puule. Olin kui torus, milles liikus energia korraga alt üles ja ülevalt alla ja kõik … absoluutselt kõik … oli korrapärane, selge ja lihtne.
Aitäh, aitäh, aitäh…