“See sõnum annab Sulle teada, et Sa peaksid esimesel võimalusel pöörama tähelepanu oma lähisuhtele – lähisuhe praegusel viisil on kogemuslikult läbi – Sa ei vaja enam sellist kogemust oma elus. Lähisuhe ei pea tähendama suhet partneriga. Lähedane inimene võib olla sugulane või sõber. Sinu lähedane suhe peab liikuma uuele tasandile või saab see kogemus läbi Sinu elus.” / Methodraie kaardid üliteadvusega suhtlemiseks.
Mitmed päevad järjest tõmbasin selle kaardi. Austan suhteid. Austan inimesi. Austan elu. Jaatan. Aga kuna see kaart korduvalt tuli, otsustasin vaadelda oma suhteid kõrvalt. Mitte analüüsida, higistada ja rassida, lihtsalt kergelt, erapooletu kõrvaltvaatajana oma suhetele pilk peale visata. Läbi vaatlemise selgus põnevaid pisiasju, aga see selleks. Kui kaart paar päeva tagasi uuesti korduvalt välja tuli, ei andnud see teema mulle enam rahu. Lõdvestusin, vaigistasin meele, tõmbasin oma energia kokku, liikusin üliteadvusesse. Mõnulesin veidi aega Algallika soojuses ja siis esitasin küsimuse – Millist suhet konkreetselt see kaart mulle näitab? Vastus tuli välgukiirusel – sinu suhet sinu endaga.
Aitäh, ämber külma veega! Istusin aias keset lilli, “seedisin” ja kastsin ennast küsimustega. Nüüd võta aeg maha ja liigu edasi aeg luubis. Mitte silmadega lugedes, vaid tundega lugedes.
Palun tunneta kogu kehaga enda vastuseid.
Millistesse rollidesse ma nii märkamatult astun, ilma et ma arugi saan, et olen taas rollis? Ehk siis, kas ma oskan märgata, et opaaa – ma olen ju praegu rollis! Kas ma teadvustan seda hetke? Teadvustan ja mõistan – see on roll.
Mis mänge ma lasen endaga mängida ja mida ma ise automaatselt kaasa mängin? Millist mängu ma ise täiesti ebateadlikult, märkamatult alustan? Kas ma mõnest “mängust” ei saa arugi, et see on mäng? Ma ei tahagi aru saada? Miks? Mis saab mu reaalsusest, kui ma õpin läbi nägema mängujuhte ja iseennast? Mis siis..?
Kellega suhtes ma kaasa noogutan – teise/enda rahu pärast? Miks ma seda teen? Aga kui ma enam ei nooguta, mis siis? Mis muutuks? Mis minu sees muutub siis, kui ma lihtsalt julgelt ja ehedalt end väljendan? Mis siis? Mis siis, kui mu enda rahuolu on alates praegusest hetkest mulle kõige olulisem? Kui ma nii otsustan ja valin, siis mida ma endas tunnen praegu…? Miks?
Kas ma olen teoorias tugev või praktikas? Ausalt. Kumbas? Miks see nii on? Päriselt?
Kuidas ma suhtun oma vanematesse, eriti emasse? Kas ma suhtun temasse austusega teadlikult või ma olen tema juuresolekul ikka veel 9 aastane ja kardan selle naise käest sõimata saada, kui ma ei täida ta järjekordseid nõudmisi? Kas ma saan täiskasvanuks siis, kui mul ema enam ei ole? Või ma võin varem ka saada ja miks ma ise ei lõpeta seda jama, ometi ma tean – vanemate nõudmised lõhuvad mind… see mõjub mu kehale halvasti. Kas vanemad teevad… või mina luban endaga teha?
Mida ma seoses endaga alla surun? Mis takistab mul see kõik vabaks lasta endast, oma väljast..?
Kas, kellega ja miks ma olen kaitses? Milline ma olen, mis minus toimub/muutub, kui ma üldse pole kaitses? Kui ma olen täiesti avatud ja jaatav KõigeleMisOn? Mis siis? Mis ma tunnen sees praegu? Kas ma tõmbun pingesse või ma sulan ja avardun. Lastes endal olla ja lubades kõigel olla nagu on… Jah, lihtsalt mis saab, kui loobun Universumi ülemjuhata kohalt…?
Kas ma tahan meeldida, hea inimene olla? Kui ma loobun, mis siis? Mis siis… Mittemeeldimine ja meeldimine toimivad ainult duaalses maailmas. Hea-halb. Ilus-kole. Tark-loll. Rikas-vaene. Ma ei ela selles maailmas enam ammu…
Milline on minu suhe mu tööga? Kas mu mõistusele meeldib see töö igapäevaselt või ainult palgapäeval? Mis Vaim mu tööst arvab? Juubeldab või ei ilmu kohalegi? Aga keha? Veab end tööle või jookseb rõõmust? Kas ma teen tööd raha pärast või loomine haarab mind üleni? Mis siis, kui ma muudan oma valikuid? Teadlikult. Mis siis mu reaalsuses juhtub? Mis siis…? Mis siis, et juhtub? Las juhtub!
Mina ei karda. Hirm kardab mind. Kumb lause olen mina?
Kas ma adun päriselt ka seda, et see siin praegu on ainult minu elu? Ses mõttes, et ma olen oma reaalsuses päriselt ka TÄIESTI ihuüksi – mis tunne on? Kas ma olen unustanud, et ma sündisin siia planeedile oma ainulaadse erilise eluga, oma ülimate võimalustega, oma annete, avatud südame ja avardunud hoomamatult suure olemusega?
Miks ja kuhu ma panustan MULLE ANTUD AEGA? Faktiliselt on see ainus, mis mul on. Ja see on vaid hetk. Kuidas ma kasutan oma hetki?
Kas ma olen pidevalt rohkem rahul või rahulolematu? Millal ja miks ma olen rahulolematu? Kas ma saan seda muuta? Mis saab, kui ma teadvustan endale, et ma saan valida sekundi jooksul ka rahulolu. Kohe praegu… Mis siis?
Kas ma komistan järjest vähem emotsiooni ja elan juba rohkem tundes, loomise tasandil?
Kas ma lahmin tühja või mul on kindel visioon ja siht, mida ma hoian nina ees kui “porgandit”? Kas lahmimine väsitab mind? Milline on mu tippude tippude tipu ülim visioon? Milline on mu “porgand”? Milline on mu “jõulukuuse tipus asuv ere täht”? Lõppvisioon? Kuidas see lõhnab…milline see on…mida ma enda sees tunnen…mis see minuga teeb…see minu pisidetailideni selge unistuste tipp? Või mul polegi seda..?
Kas, millal ja kuidas ma oskan hoida koos enda energiat? Mida ma tunnen, kui mu energia on “laiali” ja mida ma tunnen, kui mu energia on koos?
Kas ma elan enda elu, mängin enda liivakastis või ma tuulan mööda võõraid liivakaste? Mis minu liivakastis toimub, et ma seal ei mängi? Milles asi?
Kui ego paneb jala taha, kas ma langen lõksu või näen ta tembu läbi? Millal see viimati oli? Mis oleks võinud olla siis mu teadlikud valikud? Miks ma tol hetkel teadlik ja kohal ei olnud?
Kui palju ma elus, oma päevades ja öödes üldse KOHAL olen? Üleni.
Kas ma olen piisavalt julge tegemaks suuri valikuid, kas ma olen valmis ja päriselt ka tahan kombata oma võimete piire? Kui ma ei ole, siis mis hirm mind konkreetselt tagasi hoiab? Kui ma hirmudest loobun, mis siis?
Kui palju ma olen enda puhul mõistnud – oi, see oli praegu automaatreaktsioon? Mida ma saan muuta sellega seoses kohe praegu? Nii kohe ja lõplikult, et sellist olukorda enam iial ei tule? Teadlik olles igas hetkes ei saa elus olla enam midagi automaatset. Iga hetk on uus…
Kui palju ma kuulan enda sisemist intuitsiooni seoses suhetega? Kas mulle meenub nt takkajärgi – ai, kurja, ma tunnetasin seda ju temaga seoses ette? Ja kui ma nii tundsin, siiis MIKS ma ikkagi ennast ei kuulanud/midagi ei teinud? Mis mind tagasi hoidis?
Kui minus on segadus ja jamad, siis kuidas ma suhtun iseendasse? Kas ma ahastan ja otsin väljast abi või ma vaatan julgelt endasse – nüüd tulgu mis tuleb, ma õngitsen põnevusega selle vastuse välja ja olen kõigeks valmis? Ma ju armastan ennast. Kõik, mis minust ilmneb, on ok. Ahastamine on ka täiega ok. Sekundiks.
Kas ma olen avatud iseendale? Kas ma päriselt jaatan ennast üleni ja täielikult, kõigega mis ma olen?
Millal ma endale valetan? Millega seoses ma endale valetan? Miks ma seda teen? Kui ma teadlikult ei vali enam endale valetada, mis siis?
Kas mul on endaga üksi olles hea/mõnus/avardav või segadusse ajav/pingestav/otsin netiühendust?
Kas ma naudin ennast, kas ma naudin-armastan-austan enda keha? Milline on mu suhe enda kehaga?
Kas ma naudin, armastan ja austan enda meelt? Milline on mu suhe enda mõistusega? Kas mu mõtted meeldivad mulle, kas ma saan nendega hästi läbi? Kas mu mõtted on väestavad ja avardavad või mu mõtted pingestavad/pisendavad mind? Kas ma haldan oma mõtteid? Kas ma saan mõtted sulgeda hetkega?
Kas mu sõnad on ausad? Kas mu sõnad on ausad minu enda jaoks?
Kas mu mõtted-sõnad-tunded-teod on sünkroonis?
Kas ma naudin enda Vaimu? Suhe vaimuga ja suhe Vaimuna. Kas, millal ja kui tihti kogen end Vaimuna enda kehas? Kuidas ma Vaimuna suhtun oma kehasse?
Kuidas ma Vaimuna suhestun enda perega, lähedastega, tööga, teiste inimestega, oma maailmaga, galaktikaga?
Kogen end praegu oma tõelises suuruses.
Ma avardun kuni Algallikani välja.
Olen täiesti vaba kõikidest maistest Mängudest ja Rollidest.
Ma ei pisenda ennast ega luba teistel end pisendada.
Kaua ma suudan hoida enda tõelist suurust ja tõelist suhet iseendaga?
Päris suurust ja päris suhet päris iseendaga, ülima olendiga Algallikast? Kaua?
Minuti?
Tunni?
Päeva?
Igaviku…?
…