Sorry et blogi on siin tiba suvekoomas, ootamas suvekuumust, mis loodetavasti ühel hetkel siia ikkagi jõuab ka. Aga elu on niivõrd kirev ja kiire. Seda loodetavasti teil ka. Igasuguseid imelikke ja müstilisi asju on hakanud juhtuma ja ma seisan lihtsalt käed laiali ja võtan selle kõik vastu. Eriti tänulik olen iseendale. Sellele, et kui saabub pepulaks, siis eriti pikalt – nt nagu vanasti, päevade kaupa käis mingi vin-vin-vin ja kajas vaese mina oratoorium – see enam ei toimi. Mu meel on erk. Ma olen siin. Ja ma saan ise valida, mida ma mõtlen. Saan ise valida, mille ma oma meeltesse luban ja mida mitte. Oi, see on ikka üks imeline lõputu ja lõputult äge õppus. Kuidas teil sellega on? Saate ise valida, mida tunnete või lubate meelel valida? Kas viha või rõõmu või valu või pettumust või voolamist ja minnalaskmist või rahu ja vaikust? Vaba valik. Äge, onju?
FB-s oli üks tore tekst, mille Margaret kenasti eesti keelde tõlkis. Tehke seda ja teie maailm muutub. Iga kord, kui enda peegeldusest möödud, seisata, vaata endale silma ja ütle: “Ma armastan sind ——— (oma nimi). Ma väga-väga armastan sind. Sa oled mu parim sõber ja ma naudin elu sinuga. Kogemused tulevad ja lähevad, aga mu armastus sinu vastu on jääv. Meil on hea elu koos ning aina paremaks läheb. Meil on ees veel palju seikluseid ning elu täidab selle armastuse ja rõõmuga. Kogu armastus meie elus saab alguse meis endis. Ma armastan sind, ma tõsiselt armastan sind…”
Ühel hommikul pidin otsima ühe inimese kontakte. Nägu mäletan, ametit mäletan, aga nimest ei muhvigi. Punnitan, mis punnitan, no ei tule… Lõin käega, tegin uue tassi kohvi ja keerasin raadiolained R2 peale. Esimese sealtkuuldud lause peale venis mu suu kõrvuni. Seal öeldi – Kamoon, mees, ära ole nüüd selline Guido… Opaaaa! Tänkjuuu, poisid, just seda nime ma ju otsisingi. Ahh maitea, mismoodi küll seal üleval asju aetakse ja mis valemiga just see nimi öeldi, saan vaid tänulik olla…
Käin väga palju looduses jalutamas. Ma olen üldiselt selline näppija ja puudutaja tüüp. Ma tahan lilli ja puid ja üldse kõike elavat puudutada, silitada, tunda. Minu tänu teel kasvavad suured vanad kuused. Okste tipud on praegu uusi pehmeid võrseid täis. Ühel varahommikul anti mulle teade – sa peaksid neid rohkem puudutama, sest sealpool ollakse sellest lausa sillas, kui sa suudad neile kehatutele vormidele seletada, mida sa praegu puudutasid, kuidas see käe all tundub, kuidas lõhnab, mida sa tunned… Lahe! Nüüd ma näpin kõike. Teadlikult. Meelde jättes. Tunnetades. See on nagu meditatsioon, teistmoodi olemine. Kohalolu.
Olen saanud teha filminikerdusi ja megalt palju pildistanud. Mulle on voolanud kätele ja südamesse kõik see, mida armastan. Mida tehes ma ei vaata kella ega tunne nälga, mu rakud juubeldavad ja ma naudin seda, mida teen. Fotolainel möödus ka nädalavahetus, kus Karussellis tegi Pulmafotokoolitust Tartu fotograaf Maris Arulepp. Usun, et Maris lubab mul siia teile ka oma foto kopida. See energia siin pildil on lihtsalt võimas, kas pole? Need naised muudavad maailma parimaks paigaks.
Jumala äge oli vaadata naisi, kes kohale tulid, ikka sellised totaalselt superägedad fotofriigid. Üks naistest ütles et tema loodust ei pildista, sest loodus ei maska talle. Jäin selle üle mõtlema, sest see liigutas mind. See oli tõde. Jah, loodus ei maksa küll eurodes, aga paraku minu tõde on – emake loodus on mulle andnud palju rohkem, kui ükski inimene. Noh, nii on minu maailmas. Aga mulle meeldis tema ütlus väga, sest see liigutas minus asju rohkem paika.
Täna käisime Veeraga jälle hulkurluse radu pidi ja kõndisime mitmeid tunde, ka rannas. Sõime sirelite ja kõige praeguõitseva õietolmu ja lubasime rakkudele pidusööki. Ei seda teadnud ma iial, et õitseb roos rannaliival… Ma ei tea, mis valemi ja elujõuga need imelised lilled seal kuumas liivas ja päikselõõsas elavad, aga nende elutahe on hämmastav. Mõne õie kaevasin välja ka liiva seest. Ütlesin neile – Olge nüüd tublid ja pange täiega!
Muidugi ei saanud me ka jätta rannaniidule ehitatud 600 meetri pikkust matkarada. Üliäge! Soovitan väga! Seal on vahvaid istumiskohti neile, kes väsivad, seal on mõlemale poole väga ilusad vaated ja teate, kui petlik on vaatetorni kõrgus! Aga minge ja avastage see ise, eks. Tornisolijatele on aga ekstra kingituseks vahva konnakontsert,meretuules laulavad kõvasti ja mitmehäälselt konnakoorid. Täielikelamus omaette.
Nautigem.