Pärnu “Roma Gold” poe müüjad – ausalt, ma ei saa aru, miks teid seal palgal hoitakse? Halvim teenindus, mida kohanud olen. Otsisin konkreetselt kahte sarnast asja, kaksikutele inimestele. Üks oli vitriinis. Küsin müüjalt teise kohta, vastus – meil ei ole. Mõtlen. Mõtlen, et ehk tema ka mõtleb… Aitan otsa peale, küsin, et äkki on teil teine pood kuskil? Tema vastab, et Tartus, Valgas ja Tallinnas, ning lisab mulle vett peale tõmmates – “Neid asju, mida te tahate võib-olla enam ei ole seal, see on vana kaup”. Tunnen, kuidas kuklakarvad hakkavad turri minema. Küsin, et äkki ta saab helistada ja uurida, kas Tallinnas on veel, ehk saab tellida Pärnusse – nagu enamus poode ju teeb. Ta pusserdab mulle midagi totaalselt segast vastu. Maisaa aru, miks sa seisad seal leti taga? Miks sa ei taha müüa? Miks sa ei anna seda töökohta sellele, kes reaalselt ka müüks? Ja ta keerabki vitriini lukku, läheb istub nurka maha ja … ta võtab ja näpib oma telefoni. Ma üldse ei imesta, miks selles poes kunagi inimesi ei ole.
Täna hommikul hakkasin otsima nende teiste poodide telefoni nr. Millegipärast on kirjas aadressid, aga ühegi poe tel ei ole. Helistan Tartu Eedeni infolauda. Kena hääl jagab lahkelt nende RG poe nr. Peast käib läbi – kas tõesti õnnestub? Halloo, seletan ära, kes olen ja miks helistan. Mind katkestab väga meeldiv naishääl ja arvab naerdes, et küllap ma omast arust kuhugi kullapoodi helistan, aga räägin paraku hoopis perearstiga. Mida??? Ja kujutage ette – ta ütleb, et juba AASTAJAGU on see number arstidel, mitte kullapoel ja muudkui helistatakse. Ta ohkas, ei olnud pahane. Appi! Lohutasin, et küllap teil on kuldne süda, ta naeris. Helistasin neiule infoletti ja tegin ettepaneku see number kustutada ja õige välja uurida, aastajagu juba kuldseid arste torgitud. Neiu läks veits ähmi, vabandas armsalt ja ütles et klaarib ruttu asja ära. Tubli tüdruk, tee seda, ole pai.
Siis mõtlesin, et okei, helistan siia Pärnu poodi tagasi ja küsin neilt Tallinna poodide nr. Ja mulle vastatakse – “Oi, ma küll ei tea nüüd… mul pole kuskil kirjas… aga arvutis, internetis, on olemas…Sealt saab.” Inimene…miks ma sulle siis helistasin, kas sa kohe üldse ei suuda mõelda?
Nuuh, mida imet ma nüüd ootasingi eksole…
Aga teen endale ühe hea kohvi ja mõtlen praegu, et sitta kah see nr! Vähemalt kuskil on ehk tänasest üks rahulolev perearst, kellelt enam kuldehteid ja kivist ingleid ei küsita… Ehk oli hoopis see asja eesmärk ja just sel moel on võitnud rohkem inimesi…? Seega – alati on põhjust olla tänulik!
🙂