Kes on see salapärane Piret, kes meile toredaid videosid saadab? Saage tuttavaks – Piret Meinberg!
/Tiina 🙂
Nimeks pandi mulle Piret ja kui mu emapoolne vanaema seda kuulis, arvas ta, et olen jah, pire kui hobune . Minu lapsepõlv oli suhteliselt raamides, nagu enamusel nõuka-aegsetel lastel, aga ei ole ma lasknud oma vaimu kunagi murda. Olen jah, selline isepäine ja mõningate arvates vapper, aga enda arvates ei viitsi ennast lihtsalt surnuks töötada ja nüüd õnneks tean, et ei peagi.
Nii palju kui mäletan, on minu sees tiksunud see küsimus, et “miks ma siin olen?” ja “mis on elu mõte?” – no need igavesed küsimused, mis vist kõigil siinsetel lugejatelgi on?
Aastal 2013 kevadel sai mul Eesti talvest siiber ja tegin otsuse, et 35 talve (olin siis 35-aastane) Eestis kopitada, kordagi soojale maale saamata oli minu jaoks liig, mis liig ja nüüd peab see muutuma. See tunne mu sees oli plahvatuslik ja väljendus umbes nii, et mis mõttes ma pean kannatama ja iga asja eest maksma, et ellu jääda, kui meie kõigi sünniõigus ju on tasuta koht päikese all…?! Novot, ja kribasin midagi sellist ka Facebooki, mille peale Veronika, kellega sel ajal olin ainult põgusalt tutvunud, vastas mu appikutsele, et “tule siis siia” – ta oli sel ajal Mehhikos ja hakkasimegi suhtlema ja samal suvel tuli ta Eestisse ning saime kokku.
Selleks ajaks oli ta juba leidnud Belizes väikese saarekese, nimega Caye Caulker (loe: Kii Kooker) ja rääkis mulle õhinaga, kui mõnus seal on, liivateed ja palju koeri ja inimesed on väga sõbralikud ja autosid peaaegu üldse ei ole, on golfiautod, mis sõidavad (enamus) elektriga. Sellest saigi alguse mu seiklus siin, Belizes. Mu tütar (8a. Lota) otsustas, et läheb hoopis issi juurde Hollandisse elama mõneks ajaks. Nüüd on mul selle üle tegelikult natuke hea meel, kuna tal on seal suhteliselt stabiilne elu ja sealt saab ikka parema hariduse ka, kahju ainult sellest, et ta eesti keel hakkab ununema. Aga noh, nüüd on mul rohkem võimalusi internetis olla ja saan talle helistada ja tema emakeelt talle meelde tuletada. Üks mu soovidest on, et ta saaks oma koolivaheajad (siin) minu juures veeta.
Kaasa võtsin aga oma sel ajal 15-aastase poja (Joosep), kes on oma suhtumist ellu just siin kardinaalselt muutnud. Ma nimelt kohtusin saarel Keviniga, kellega elasime (mina, tema ja Joosep) kuu aega privaatsaarel, mille omanik lasi meil seal elada, et me hoiaks saart korras ja vastutasuks saime pisikest toiduraha toetust. See aeg osutuski Joosepi murdepunktiks. Enne seda oli ta, nagu iga teine teismeline, ninapidi arvutis ja ei viitsinud prügikottigi välja viia.
Aga selle saare peal ei olnud voolu, mistõttu arvutiga mängida ei saanud. Raamatuid ta enne üldse lugeda ei viitsinud, aga nüüd ei jäänud tal muud üle kui pidi igavusest raamatu kätte võtma ja ainuke eestikeelne raamat, mille Eestist kaasa olin vedanud, oli Transurfingu kohta, mis õpetab oma elu muutma läbi mõtlemise muutmise ja mida rohkem ta seda luges, seda selgemaks talle asi sai. Ta hakkas ka sellest aru saama, et mina ju olin talle umbes sama asja juba ennegi rääkinud… No igal juhul nüüd on tal elus isegi mõnusam kui mul – ta elab ühes peres, kes teda toidavad ja riietavad ja kes elavad ta koolile väga lähedal ja mis kõige parem, nad ise pakkusid selle välja.
Joosep
Novembriks saab Belizes elatud neli aastat ja selle aja jooksul olen ikka kogenud päris rasket elu, elasime nö “getos”, väga vaest elu, iga päev oli vaja kuidagi leida raha, millega toita pere, kus oli ka kaks väikest last (Kevini lapsed). Meil ei olnud mingit võimalust Joosepit kooli saata, aga tänu ta enda loomejõule kohtas ta ükskord küpsiseid müües ühte naist, kelle peretuttav oli pastor Smalls, kes juba ennegi oli aidanud noori kooli minna, sest siin ei ole haridus tasuta nagu Eestis.
No ja nii ta läks, kõigepealt lõpetas põhikooli Carmelita (küla, kus me elasime siis ja nüüd jälle) kooli parimate tulemustega terve kooli ajaloo kohta ja Orange Walki maakonnas tuli 8.kohale. Siis sai tänu sellelesamale pastorile minna kooli, kuhu soovis (ITVET, ametikool), kuigi oleks võinud ka akadeemilisse keskkooli sisse astuda, aga ta arvas sel hetkel, et see variant on parim. Nüüd räägib, et peale seda kooli vist lähebki ja saab akadeemilise hariduse pealekauba, et siis on kindel värk. No eks näis, ta on ka praegu geeniuse staatuses seal. Ja peale seda kui esimesel aastal võitis ühe koolidevahelise mälu proovilepaneva võistluse (pidi umbes 10 päeva jooksul 150 küsimust, õigemini vastust, sõnasõnalt pähe õppima), sai ta kooli poolt tasuta õppimise. Peale selle saab lõuna ajal tasuta süüa, kuna pühib peale tunde söögikoha põrandat. Nüüd saab veel palka ka igal laupäeval, kuna pakuti talle tööd ja just sellist, mis talle väga meeldib. Ta ju on sellest ka kogu aeg teadlikult “unistanud”. Arvutialast tööd , selle eriala pärast ta sinna kooli läkski. Ta õpib kolme eriala korraga- arvutiteadus, keevitamine ning õhukonditsioneer ja külmutusseadmed.
Ja nagu juba mainitud, hetkel elab Joosep nagu kuninga kass, ühes keskklassi peres, kes ise on selle üle väga rõõmsad ja rahul. Siin on selline mõtteviis väga levinud, et soovitakse teisi aidata. Meile on niimoodi toiduaineid toodud mitu korda. Muidugi eriti just kirikuinimesed. Ja selle maja, kus ma nüüd üksinda mõnulen, andis ka meile üks naine (Julie), kes käib kirikus, elukohaks. Ja alati aitab meid kui vahel ei ole raha olnud, et süüa osta. Ükskord ei olnud meil nädal aega mingit sissetulekut ja Julie lubas meil poest võtta, mis vaja (tal on väike poeke). Vahel toob mulle Mehhikost lõnga ja jagab alati kooki ja puuvilju ja ostab mult asju ka. Ma ikka teen talle ja ta perele jõudumööda kingitusi ka. Ma olen niiii tänulik, et alati on leidunud lahendus ükskõik millisele probleemile. Aitäh, Universum!
Selle kolme aasta jooksul olen oma suhtumist väga suurel määral muutnud. Oskan väärtustada lihtsaid asju, nagu näiteks elekter ja vesi kraanist voolamas. Sellest ajast kui saare pealt ära läksin, olengi elanud ilma vooluta ja vett on vahel saanud kaevust tõmmata ja joogiks vihmavett tarbida (kui on hästi), aga mingi aeg elasin nii, et vett tuli ammutada lähedalolevast suurest lombist või siis natuke kaugemalt ühest kraanist lasta, kus elanikud ise ei elanud, aga kraan oli töökorras. Aga selle kraani lõhkusid naabripoisid ära ja siis pidime umbes kolme kilomeetri kauguselt järgmiste naabrite juurest vett toomas käima. See oli aeg, kui elasime Kevini ja lastega Maskalli lähedal Saint Ann’s külakeses, mis koosnes paarist kolmest majast suure tee ääres.
Algul saime tema vanaema maja hoovis olevas majapooles elada, vanaema ise elas koos vanaisaga Ameerikas tütre juures ja kohta pidas Kevini tädi Anna. Alguses olid suhted ok, aga mingi aja pärast keeras ta veekraani lukku ja kempsu, millel olid seinad ümber, võtit sai ainult siis küsida kui ta kodus oli. Muul ajal pidime kasutama potti, mis oli lageda taeva all õue nurgas. No siis varsti lasime sealt varvast ja kolisime kõrvalhoovis olevasse mahajäetud majja, kus esimesel päeval avastasime, et ainult üks tuba jäi vihmaga kuivaks. Maja oli kahekordne, aga ülemisele korrusele treppi ei viinud, pidi ronima , pärastpoole ehitas Kevin redeli, siis sai seda kasutada. Selles majas sai ikka vatti nähtud. Vihmaperioodil oli tunne, et elasime basseinis, jube tagasi mõeldagi, koguaeg tilkus igalt poolt katus läbi, peldiku asemel kasutasime ämbrit, mille sisu viskasime metsa. Kui poodi oli vaja minna, tuli minna jala (vahel oli ratas), või kui keegi auto peale võttis, umbes 7km kaugusele Maskalli külla. Nii et tänu sellele mul kõndimisega probleemi pole
Meie suhe Keviniga on olnud kogu aeg väga tormiline ja tänu talle olen avastanud endas külgi ja ka programme, mille olemasolust mul enne aimugi polnud. Tema on esimene ja ainuke mees, kes on minust laule loonud ja kes on ennast tõesti muutnud kui on aru saanud, et seda on vaja.
Aga nüüd on kätte jõudnud minu elus aeg, kus ma tunnen, et mul on vaja olla üksi ja saavutada see, mille jaoks siia maailma sündisin. Nagu juba algul mainisin, olen endalt pidevalt küsinud, mis see on, mida mina saan anda ja olla, mis sobib mulle ja teeb mind ja kõiki teisi mu ümber (kes seda vastu võtavad) õnnelikuks. Ja eks kogu mu elu ongi olnud toetamas selle vastuse leidmist. Kõik raskused on mulle õpetanud, et ma olen tugevam kui ma arvasin. Kõik õnnestumised aitavad mul jääda kindlaks, et olen õigel teel ja et see on võimalik, mida olen soovinud.
Olen aru saanud, et just see, mida ise arvame ennast väärivat, on see, mida lubame endal vastu võtta. Sellepärast on väga oluline, selle asemel, et püüda välist maailma muuta, sukelduda iseendasse ja leida need uskumused ja programmid, mis meie elu ilma meie teadvustamiseta juhtinud on ja millede tõttu me ei ole omale loonud elu, mida me tõeliselt väärime.
Minu videod leiad Materjalide alt.
Miks ja kellele ma hakkasin oma meditatsioone tegema? Iseendale on lühike vastus 🙂
Mõnda aega tagasi hakkasin tõsisemalt võtma seda, et olen ise oma elu looja ja otsisin (ja loomulikult ka leidsin, sest kes otsib, see leiab) erinevaid mooduseid, nö tööriistu, mida kasutada selleks, et oma alateadvust ümber programmeerida. Kuulasin ka Joseph Murphy audioraamatuid ja juppe nendest, mida iganes youtubest kätte sain. Tema õpetas muuhulgas ka seda, et kõige vastuvõtlikum on meie alateadvus vahetult enne magamajäämist, mistõttu on just see aeg parim oma alateadvuse ümberprogrammeerimiseks.
Mida ma mõtlen programmeerimise all ja miks on vaja ümber programmeerida?
Sellest hetkest, kui oleme tulnud elama seda materiaalset, füüsilist elu, siin, maa peal, oleme me mõjutatavad eelkõige oma vanemate ja nendega juhtuvate situatsioonide poolt. Nemad ongi meie kõige esimesed programmeerijad, ise seda tavaliselt teadmata (muidugi on võimalik sündida perre, kus vanemad on teadlikud loojad). Kõik uskumused, mis meile külge jäänud on, saavad üldjuhul alguse meie lapsepõlvest ja leiavad hiljem “kinnitust” (seda teeme me juba siis automaatselt). No näiteks kui minu emal on uskumus, et raha ei saa tulla temani või üleüldse kellegini kergelt ja voolavalt (välja arvatud neile, kes on sündinud “hõbelusikas suus”), siis peabki ta oma eluajal raha “teenima”, raskelt ja tõsiselt, sundides ennast ja oma lapsi, kuna tema jaoks on see “tõde” ja ta ei suudagi näha midagi muud, veel vähem uskuda.
Meie alateadvus võtab vastu infot, mida piisavalt palju korrutada, kui “tõde” ja hakkab seda meie jaoks looma. Muide, see on juba ammu teada fakt, et meie alateadvus ei analüüsi ega küsitle, vaid täidab käske. Kui hüpnoosis inimesele panna nina alla klaasitäis puhast vett, samal ajal sisendades talle, et see on klaasitäis pipart, hakkab inimene aevastama ja nina nuuskama, justnagu see olekski pipar, mitte vesi.
Seega, meie alateadvus ei tee vahet reaalse ja kujuteldava vahel. Tema täidab vaid neid käske, mida teadlik teadvus “usub”.
Ümber programmeerimiseks on vaja lihtsalt oma uskumust muuta ehk siis ideaalis olla teadlik programmidest, mis on meile loonud elu, mida me tegelikult ei soovi, aga pole osanud muuta, kuna pole uskunud selle võimalikkusesse.
Kuidas oma uskumust muuta?
No kõigepealt on vaja hakata ennast teadlikult jälgima. See ei pruugi juhtuda üleöö, aga piisavalt pika harjutamisega on see saavutatav. Kui oled aru saanud, mis programmiga tegu, saad seda hakata teadlikult muutma. Selleks on päris mitu võimalust ja nagu juba mainisin, siis üks kõige efektiivsematest viisidest on enne unnesuikumist sisendada endale nö “uued tõed”. Et kui enne “teadsid”, et raha ei kasva puu otsas, siis nüüd saad hakata endal lubama (lubamine on üks võtmefaktor) rahavoolu kergemat sissetulekut.
Asi aga peab olema usutav, seetõttu võib endale välja mõelda nö trepiastmed, mis viivad sind järkjärgult lähemale oma ideaalile.
Samuti tuleb olla ettevaatlik, et mitte omistada visualiseerimistele ja sisendustele liiga palju tähtsust. Hea mõte on harjutada algul mingi sinu jaoks ebaolulise väljundiga, näiteks võta kümneks minutiks aeg maha ja mõtle pastapliiatsist. Kujutle seda enda silme ees elavalt, mõtle erinevatele situatsioonidele, mil pastakat kasutad, näe erineva kuju ja värviga pastakaid oma elus, erinevates olukordades. Kui oled juba umbes 10 minutit niimoodi mediteerinud, mine oma tavalise päevaga edasi. Mõne aja pärast hakkad märkama, kuidas pastakad ilmuvad su ellu rohkem ja rohkem, erinevates situatsioonides, erinevatel viisidel 🙂 See on päris huvitav.
Niisiis, hoia energia kergena, lase oma soov lahti, et ta saaks kergelt manifesteeruda, samas on hea oma taotlusi korrata. Kui teha see enda jaoks mänguliseks ja kergeks, tulevadki tulemused kergelt ja mänguliselt.
Igatahes jõuan nüüd oma jutuga sinnamaani, et otsustasin teha enda jaoks audiosalvestuse telefoniga, kus ma loetlen endale kinnitusi selle kohta, et mu elu on muutumas ja ma tunnen ennast hästi ja turvaliselt. Kui esimest korda seda salvestust kuulasin, mõjus see mulle superhästi. Tundsin ennast oivaliselt ja lasin endal isegi magama jääda, mis on ka hea viis alateadvuse ümberprogemiseks, kuna sel ajal kui meie tavateadvus magab, siis alateadvus on jällegi lihtsamalt mõjutatav, seega on magamajäämine isegi soovitatav. Mina tegin omale telefoni mällu muusikanimekirja (playlist), kuhu tikkisin selle salvestuse vaheldumisi rahuliku, meditatiivse muusikaga, et mu alateadvus ennast mõnusalt tunneks. Kui olin sedasi teinud järjest kolm päeva, oli tunne mu kehas juba tuntavalt kergem ja mõnusam ja isegi kui väliselt ei olnud asjaolud muutunud, siis sisemine rahu- ja õnnetunne kompenseeris selle puudujäägi ja samuti ju mu teadmine, et välisega lähebki kauem aega ja tuleb lihtsalt endaga järjekindlalt “tööd” teha 😛
Jah, ikka veel maadlen oma meelega, kes soovib analüüsida, kontrollida, mõõta ja teha järeldusi… ühesõnaga minna tagasi vanale mõtlemisviisile, sest nii on ju mugavam. Muide, üks kõige raskematest asjadest pidavatki inimesel olema uue info aktsepteerimine. Pane tähele, alati, kui tuleb mingi uus info, siis esimese reaktsioonina ajame me sõrad vastu, kuna see on midagi muud, millega siiani harjunud oleme ja seega tundub hirmutav 😀 Kui seda infot aga meie ellu veel tuleb, hakkame me vaikselt mõtlema, et võib-olla see ikka polegi nii halb ja hirmus ja võib-olla paari-kolme korra pärast olemegi juba vastuvõtmises ehk lubamises.
Novot ja niimoodi siis hakkasingi ennast “ravima”, kuulasin palju spirituaalseid õpetajaid, kes annavad väga head nõu kui ainult ise kaasa mõelda ja ka enda sees läbi viia.
Eelmise aasta lõpus tegingi oma esimese meditatsiooni “Maagiline peeker”, mis koorus välja üleskirjutamise käigus. Isegi kui seda alles kirjutasin, tundsin, kui võimas see on ja kuidas see saab mediteerijale abiks olla, et ta leiaks selle tõelise teemanti enda seest. Iga kord kui seda uuesti kuulan, saan võimsa laengu, mis aitab mul jääda vibratsiooni, mis on just minu jaoks parim. See ei tähenda, et teised seda kasutada ei saa. See on üles ehitatud nii, et see, kes seda kuulab, leiab oma tõelise olemuse iseenda seest.
Novot ja nii ongi. Ei oskagi praegu rohkem midagi lisada, eks igaüks ise tunnetab, mis ja kuidas. Ja siis veel see, et mõnikord on mulle teada antud, et sorry, ma jäin magama, mingit meditatsiooni kuulates, aga sellest pole midagi, nagu ma juba mainisin, kuna meie alateadvus saab ikkagi “laksu” kätte ja nii isegi parem, sest kriitiline meel ei sega siis manifesteerumisprotsessile vahele.
Nii et mõnusat mediteerimist ja miks mitte saada minu omadest inspiratsiooni enda omade tegemiseks ja kes soovib, võib ju ka minu poole pöörduda, et ma nt talle individuaalse meditatsiooni teeksin.
Saad toetada mu videote loomist enda poolt valitud panusega minu pangakontole, EE342200001100456045 (Swedbank) või läbi PayPali
piret.meinberg@gmail.com
Anna alati tundega, et soovid seda teha. Siis voolab raha tagasi ka sulle. Kui joondame ennast rõõmsalt sellega, mille eest tasume ja väärtustame seda, mida see meie ellu panustab, hakkame elama oma elu parimal võimalikul viisil.
Armastuse ja tänuga,
Piret.
